Tähenduse teejuhid

„Ma näen, et Pärdi mõttemaailm – ja mitte ainult viimase poolsajandi tintinnabuli muusikas, mida me tajume suure harmooniataotlusena, vaid tegelikult üsna algusest peale – on pöördunud tagasi nende kategooriate poole, mis lähtuvad just nimelt sellest, mis tuleb Euroopa keskaega koos Boëthiusega; eelkõige arusaamine arvudest kui suurest universaalsest korrast ja sellesama korra väljendamisest muusikas,“ ütles saate teise poole alguses (65. minut) muusikateadlane ja dirigent Toomas Siitan. Kuivõrd 266. vestlusringi tööpealkiri oli „Boëthius ja Pärt“, siis olime esimese tunni vältel vestelnud peamiselt 6. sajandi Rooma filosoofist, kelle „De institutione musica’st“ sai järgneva tuhatkonna aasta vältel lääne muusikahariduse ja -filosoofia ja alustekst. Boëthius, kes oli kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri peamine ühenduslüli, toetus omakorda Pythagorasest aluse saanud tuhandeaastasele traditsioonile. Viimane tõi teoloog Tauri Tölpti sõnul muusikasse kosmilis-holistilise vaate: „Kogu meie elu on muusika, universum on muusika, minu elu on muusika“ (45. minut). Seetõttu pidas Pythagoras tähtsaks püüdlemist harmoonilise elu poole. „Boëthius jätkab täpselt samas vaimus,“ võttis sõnajärje üle Toomas. „Tema jaoks on muusika ja üleüldise suure harmoonia vahel võrdusmärk, muusika ongi harmoonia – kooskõla selle sõna kõige abstraktsemas mõttes.“Antiigist Boëthiuse kaudu keskaega jõudnud mõtteviis ilmneb Arvo Pärti loomingus eriti selgelt alates tema 1963. aastal valminud teosest „Perpetuum mobile“, kus muusikaline kord on viidud Tooma sõnul matemaatilise äärmuseni. Helilooja püüab kõrvaldada oma muusikast igasuguse subjektiivse vaatenurga ja tabada sel viisil suurt universaalset korda. „Ma uskusin, et kõiki matemaatilisi valemeid on võimalik panna muusikasse,“ on Pärt ise selle loomeperioodi kohta öelnud. „Kui ma oleksin osanud ilma kaksteisttoontehnikata kirjutada täiesti emotsioonivaba muusikat, siis oma oleksin võib-olla leidnud mõne teise tee.“Tooma sõnul vaevab Pärti 1960. aastatel vastuolu. Ühelt poolt püüdleb ta universaalse korraprintsiibi poole, kuid ei ole samas üldse rahul selle muusikalise teostusega, selline kõlab väga dissonantselt ja lõhkuvalt. „Kõige huvitavam on veel see, et mida kaugemale ta oma korraprintsiibi taotluses läheb, seda lähemal on ta muusika täielikule kaosele. Ühel hetkel kõlab see samamoodi nagu mistahes ettevalmistamata juhuslik helikooslus,“ ütles Toomas (70. minut). 1968. aastal valminud „Credoga“ tõmbab Pärt sellele perioodile joone alla ja hakkab otsima midagi muud. Selle muu leiab ta seitsme-kaheksa aasta pärast oma tintinnabuli tehnikas, mis lähtub küll universaalsest inimülesest korrast, aga kasutab samal ajal Euroopa muusika arhetüüpe: lihtsat helilaadi ja kolmkõla. Boëthiuse terminoloogias õnnestub Pärdil seega ühendada kosmilise musica mundana matemaatiline tasand inimese sisemuusikaga – musica humana’ga. „See on muusika, mis korrastab ja tasakaalustab inimese psüühet ja on ühtlasi ka kõlaliselt kaunis,“ selgitas Toomas.„Pärt on öelnud, et tintinnabuli olemuse võtab kokku lihtne valem 1 + 1 =1,“ lisas talle Tauri (86. minut). See mõte jäi mulle kõrva ja jutuajamise lõpus palusin ma Toomal seda mõtet veelkord selgitada. „Kompositsioonitehniliselt liidab ta siin kaks häält nii, et neid ei saa lahutada. Ta nimetab seda armastuse valemiks,“ selgitas Toomas. „See ongi võib-olla saladus, mis selle asja tuuma kõige paremini puudutab“ (109. minut). Muusika on võimeline meie seesmist konstitutsiooni kas lõhkuma või harmooniliselt üles ehitama. „Pärt on öelnud, et ta tajus oma varast dissonantset muusikat lõhkuvana ja otsis üles ehitavat stiili,“ jätkas Toomas (113. minut). „Mis ei tähenda seda, et tema tintinnabuli muusikas oleks ainult harmoonia. See on kohati vägagi dissonantne, aga sellel on alati lunastav või lahendav korrus. See on lõppkokkuvõttes meie inimliku elu ilus sümbol.“Head uudistamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Oma kuulsas mõtteeksperimendis kujutles Einstein end valguskiirel justkui vagunis sõitva lapsena. See esmapilgul naiivne kujutluspilt viis ta lõpuks äratundmiseni, et valguse kiirus on universumi suurim, ning aitas tal seeläbi välja töötada erirelatiivsusteooria. See on väga hea näide sellest, et looval kujutlusel on keskne koht mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses, kui see vanast paradigmast välja üritab murda,“ ütles Tähenduse teejuhtide selle aasta veebruarinumbrile antud intervjuus briti psühhoterapeut Mark Vernon [1]. Kõnealune number sisaldas seitset kujutlusvõimele pühendatud artiklit. Füüsikanurgas astus üles Jaak Kikas, kes kirjutas muuhulgas teadusliku kujutlusvõime spetsiifilistest vahenditest – mõtteeksperimentidest [2]. Umbes samal ajal pidas Laur Järv Vabas Akadeemias loengu „Ämber, lift ja tulemüür: mõtteeksperimentide rollist füüsikas“ [3]. Veebruari lõpus saime kokku Kuku Raadio Tartu stuudios, et mainitud teemadel üheskoos edasi mõtelda. Kahjuks tekkis meil väike tehniline rike. Millalgi teise pooltunni alguses tuli pulti sisse Raadio Elmar heli ja kuivõrd mul polnud kõrvaklappe peas, ei pannud ma seda tähele. Taustaheli järjest valjemaks ning teine pool saatest ei kannata paraku enam kuulamist. Avaldan juhtunu üle kahetsust ja püüan edaspidi hoolikam olla.Mis vestlusesse puutub, siis kõigepealt selgus, et Einsteini noorpõlve valguskiirega kaasa sõitmise mõttemäng ei olnudki tegelikult otseselt rongiliiklusega seotud. Einstein kujutles, et kui ta liiguks valguslainega sama kiirusega, peaks laine paistma talle paigalseisvana. Maxwelli elektrodünaamika võrrandid annavad aga lahendusi ainult valguse kiirusega liikuva laine kohta. Einstein tegi siit radikaalse järelduse: Maxwelli teooria on korrektne, üldistamist vajavad meie ettekujutused ajast ja ruumist. Teises mõtteeksperimendis tabasid kaks välgulööki rongi esi- ja tagaotsa. Perroonil seisva vaatleja jaoks toimusid need üheaegselt, kuid rongi keskel viibiva vaatleja jaoks tabas välk kõigepealt rongi esiotsa. Seega – järeldas Einstein – ei ole lisaks ajale ja ruumile absoluutne ka samaaegsus; see, kas kaks sündmust toimvad samal ajal, sõltub vaatleja liikumisest. 1905. aastal avaldas Einstein artikli „Zur Elektrodynamik bewegter Körper“, kus ta esitas oma erirelatiivsusteooria. Einstein väitis, et aeg ja ruum moodustavad ühtse terviku, mille mõõtmine sõltub vaatleja liikumisest, kuid valguse kiirus ja loodusseadused on kõigi vaatlejate jaoks samad.Pärast väikest kõrvalepõiget vahest veelgi kuulsama mõtteeksperimendi juurde Achilleusest ja kilpkonnast, arutasime selle üle, mis teeb suvalisest kujutlusest mõtteeksperimendi. „Me võime endale ette kujutada igasuguseid asju, millest ei saa suurt midagi tuletada,“ ütles Laur (16. minut). Seetõttu rõhutas kuulus füüsik ja teadusfilosoof Ernst Mach 19. sajandi lõpus, et mõtteeksperimendid peaksid käima tuttavate asjade kohta, mida rong, välk, Achilleus ja kilpkonn muidugi ka on.40. minutil jõudis Jaak nüüdisaegse füüsika ühe suurima mõistatuse juurde: tumeaine ja -energia. Nagu ta märkis, on nende olemus püsinud selgusetuna juba ligi pool sajandit – tumeaine annab endast märku gravitatsioonilise mõju kaudu, samal ajal kui tumeenergia seostub universumi kiireneva paisumisega. „Võib-olla mängib kujutlusvõime meile siin vingerpussi,“ kostis selle peale Laur, kelle sõnul sulab fundamentaalfüüsika praegu ühte arvutiteadusega. „Füüsikaseadused ei olegi võib olla mitte niivõrd füüsika kui arvutamise seadused.“ Lauri sõnul peaksime seetõttu otsima lahendusi abstraktsioonitase kõrgemalt. „Igal pool on algoritmid, igal pool on bitid, mille jaoks on omaette seadused, mis rakenduvad kord ühes, kord teises valdkonnas. See on see, kuhu teaduse tipu kujutlusvõime on praegu liikunud.“Head uudistamist!H.——[1] https://teejuhid.postimees.ee/8419733...[2] https://teejuhid.postimees.ee/8419695...[3]    • Vaba Akadeemia loeng 30.01.2026: Laur Järv...  . Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Martin Shaw [1] jutustab oma viimase raamatu „Liturgies of the Wild“ [2] avalehekülgedel meeldejääva loo oma kohtumisest lakotade ravitseja Wallace Black Elk’iga. „Vana mees suunas oma tseremoniaalse piibu vihmapilvede poole ja hakkas nendega kõnelema, justkui need oleksid ta kallid sõbrad. Ma ei oska päriselt seletada, miks see muu täiesti maatasa tegi. Ta kõneles õrnalt meie kohal laiuva suure taevavõlvi poole. Ta ei kummardanud neid, vaid pidas nendega pigem läbirääkimisi. Ta julgustas pilvi edasi liikuma. Mõne minuti pärast pöördus ta minu poole ja ütles: „Olgu, minu poolt aitab nüüd küll. Sina oled ju siit pärit. Võlu nad ära – nad kuulavad.““Shaw’ sõnul algas kõnealusest kohtumisest tema transformatiivne teekond noorest sarkastilisest muusikust eluküpse mütoloogi, jutuvestja ja kirjaniku poole. „Ma nägin esimest korda inimest, kes oli nii kodus,“ meenutab Shaw elumuutvat episoodi. Kolm aastakümmet vabas looduses siirderiitusi juhendanud Shaw’ sõnutsi tunneb nüüdisaegne inimene ennast nii kodutult just seetõttu, et ta jala nii harva kodust välja tõstab. „Me oleme kogu aeg nelja selja vahel ja seetõttu näib ka meie religioon tubasena,“ kirjutab Martin Shaw. „See on raamat sellest, kuidas koju jõuda,“ räägib Shaw oma taotlustest. „Paljudel meist, kellel on kaks maja ja pension, ei ole tegelikult midagi, mis tunduks tõelise koduna.“Koju tahavad meid tagasi juhatada ka Tähenduse teejuhtide 265. vestlusringi kaks külalist Robert Oetjen [3] ja Indra Reinpuu [4]. Mõlemad mehed püüavad Eestis taaselustada meeste siirderiitusi ja võtavad sealjuures snitti ka Martin Shaw’lt. „Ta on üks minu suurtest õpetajatest,“ tunnistas Indra (69. minut), kes käis möödunud suvel Inglismaal Shaw’ suvekoolis. Kõigil põlisrahvastel on olnud rituaalid, mille käigus vanemad põlvkonnad noorematele oma teadmised, oskused, saladused ja hoiakud üle annavad. Meie ühiskonnas on kas kadunud või võtnud väga sekulaarse vormi (koolide lõpueksamid, sõjaväeteenistus jne). Nende tagasitoomine ei ole lihtne ülesanne. Indral on selles vallas mõningaid kogemusi. „Ma töötasin Austraalias umbes 25 aastat ühe mehe rühmaga, kes viisid Kangaroo saarel läbi meeste initsiatsiooniriitusi,“ ütles Indra (75. minut). „Me tegime vabatahtlikku tööd tavaliste meestega, kes tundsid, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud.“ Indra sõnul ei saanud nad Austraalia aborigeenide või Põhja-Ameerika indiaanlaste rituaale pimesi üle võtta, vaid pidid välja töötama 20. sajandi lõpu valgetele linnastunud meestele sobiva raamistiku ja riitused. „Meil ei olnud kedagi, kes meid oleks õpetanud. Me pidime selle kõik ise välja nuputama,“ lisas Indra (77. minut), kelle sõnul on see programm tänaseks kestnud juba üle 30 aasta. „Ma viisin sealt läbi ka oma poja, kui ta oli saanud neljateistkümneaastaseks,“ meenutab Indra.Poolteist aastat tagasi hakkas Indra rääkima initsiatsioonilaagritest Toomas Trapidoga, kes viis ta omakorda kokku Palupõhja looduskooli [5] juhataja Robert Oetjeniga. „Kõikidest nendest õpetustest, mis ma siit ja sealt olen korjanud, on mulle eriti kõrva jäänud põhimõtted, kuidas üks elujõuline kogukond toimib,“ rääkis Robert (81. minut). „Aastatuhandeid on usutud, et ühe lapse üleskasvatamine nõuab tervet küla.“ Kui Indra oma järeleproovitud initsiatsioonimudeliga Roberti juurde jõudis, oli ta kohe nõus kampa lööma. 16.–19. aprillini toimub nende eestvõtmisel Palupõhjas esimene meeste siirderiitus. „Meil ei ole enam kedagi oodata,“ ütles Indra saate lõpuosas (121. minut). „Võidakse ju küsida, et mis õigus on meil seda teha. Ma vastan: keegi peab selle lõpuks ära tegema.“Head uudistamist!Hardo————————— [1] https://youtu.be/uqq9jEJpaww?si=nD5GCJBFsVewZ4bN&t=1[2] https://www.penguin.co.uk/books/477131/liturgies-of-the-wild-by-shaw-martin/9781846048913[3] https://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oetjen[4] https://teejuhid.postimees.ee/8273278/hardo-pajula-intervjuu-indra-reinpuuga-varjutootaja[5] https://www.palupohja.ee Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Minu isiklikule elukäigule on viimasel viiel aastal kõige käegakatsutavamat mõju avaldanud inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi silmiavav essee „The Cross and the Machine“ [1]. Kuivõrd mul õnnestus koroonaaja kõige süngematel kuudel säilitada terve mõistus – nii nagu mina sellest aru saan – suures osas tänu Kingsnorthilt saadud intellektuaalsele ja spirituaalsele toetusele, olen temast hiljuti omajagu juttu teinud. 2022. aasta augustis intervjueerisin ma teda Tähenduse teejuhtide 22. numbri tarvis („Stsientism ja seks“ [2]), sama aasta sügisel vestlesime Kingsnorthi kahest esseest „What Progress Wants“ [3] ja „Exodus“ vastavalt Mikael Raihhelgauzi ja Andres Reimanni (TT#167) ning Aleksander Eeri Laupmaa ja Kaarel Otsaga (TT#170). 2024. aasta mais osales Paul Kingsnorth meie kutsel Tallinnas toimunud Aldous Huxleyle pühendatud rahvusvahelisel konverentsil. Tema Tallinna kõne „Huxley and the Machine“ [5] on Edmund Burke’i Seltsi videokanali kaugelt kõige vaadatum video. „Minu arvates on iga kultuuri südamikus troon. Keegi istub sellel troonil. Meie omal istus pikalt Kristus. Nüüd on ta läinud. Troon ei jää aga tühjaks, sinna tuleb keegi asemele, sellest pole pääsu... Kui te ütlete, et te ei usu Jumalasse ja kogu sellesse niinimetatud üleloomulikku värki, siis olgu nii. Sellisel juhul istub teie troonil Masin ja te ehitate oma enda jumalat,“ ütles Kingsnorth kõnealusel konverentsil [6].264. saates viisin ma jutu Kingsnorthile vestluse viimases viiendikus (97. minut), kui palusin stuudiokülalistel kommenteerida mulle „Stsientismist ja seksist“ meelde jäänud mõtet, et praegune ajastu pole mitte postkristlik, vaid, vastupidi, väga kristlik. „Praegune atmosfäär on üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne. Selles kõiges puudub kristlik võime andestada – see ongi põhiprobleem. Meie ümber toimuv meenutab järjest enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda,“ ütles Kingsnorth meie intervjuus. „Ma arvan, et see väide on suures pildis tõene,“ vastas Varro Vooglaid. „Euroopa suurim traagika seisneb minu arvates praegu selles, et olukorras, kus see on enda kristlikust identiteedist lahti öelnud, on peaaegu paratamatu, et tühja koha täidab riigikultus ja sellest võrsuv totalitarism.“ Kingsnorth kasutab siinkohal laia tähendusväljaga metafoori „Masin“ – ta mõistab selle all lugu, milles me elame. „See on lugu revolutsioonist, mille lõppeesmärgiks on minu arusaamist mööda looduse asendamine tehnoloogiaga ja maailma ümberehitamine inimese näo järgi. Me tahame ellu viia oma kõige vanema unistuse: muutuda jumalateks.“Ahto Lobjakas oli pannud näpu meie mehaanilise elutunnetusele juba paarkümmend minutit varem (76. minut): „Meil valitseb masinlik riigi ja ühiskonna kontseptsioon.“ See hakkas tema sõnul koos rahvuslusega kuju võtma 19. sajandi alguse Napoleoni sõdades. „Saksamaal olid [Johann Gottlieb, H.] Fichte ja teised inimesed, kelle ideid loeti kehvas saksa keeles Tšehhi-, Eesti- ja Liivimaal, kus hakati seejärel ehitama saksa ainetel väiksemaid rahvusi.“ Tulemuseks on Ahto hinnangul masinlikule maailmatajule rajatud ühiskonna- ja riigimudel: „Ühiskond peab koosnema ühesugustest, kergesti vahetatavatest osakestest ning olema vajadusel kiiresti mobiliseeritav.“ Piirjuhtumiks on siin teadagi sõda, olgu see siis parajasti batsilli või Putiniga.Kingsnorthi sõnul valmistub seesama masinlik mudel meid nüüd nahka pistma. „Järele on jäänud veel üks küsimus: kas me laseme tal seda teha,“ kirjutab Kingsnorth essee „What Progress Wants“ lõpulauses.Head uudistamist!Hardo––––––––––––––[1] https://www.paulkingsnorth.net/cross[2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-paul-kingsnorthiga-stsientism-ja-seks[3] https://paulkingsnorth.substack.com/p/what-progress-wants[4] https://paulkingsnorth.substack.com/p/exodus[5] https://youtu.be/yy_iTsCleGA?si=QHxxdALIqV0GWpNc&t=3[6] https://youtu.be/AygzBvFDyzA?si=7RZMCvZtJVUnngSw&t=1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Millalgi selle sajandi alguses – see võis olla 2001. või 2002. aastal – läksin ma noore ettevõtjana Ameerika konsultandi David Neenani kursusele „Äri ja sina““, meenutas Alar Tamming Tähenduse teejuhtide 263. vestlusringis (41. minut). Esimesel päeval räägiti vasaku ja parema ajupoolkera koostööst, tegime mitmesuguseid harjutusi. See kõik oli tore, aga suures plaanis ei midagi uut. Teise päeva õhtul korjati meilt käekellad ära, jagati viie- ja kuueliikmelistesse gruppidesse ja öeldi, et nüüd läheb aega. Meie grupis oli neli meest ja kaks naist. Oleksime loogikas ja ratsionaalsuses kõigile teistele pika puuga ära pannud. Meile anti aga teine ülesanne: pidime üheskoos tundma tundeid – usaldust, armastust, andestust, terviklikkust... Me pidime neid tundeid mitte üksnes tundma, vaid ka teistele näitama. See kestis tunde ja läks meil väga vaevaliselt – meile öeldi: te näitlete väga hästi, aga mingeid tundeid teil tegelikult ei ole – lõpuks hakkasid osad nutma, tunded hakkasid välja tulema. Lõpetasime hommikul kella viie-kuue paiku, saime viimaks läbi suure häda oma eksami tehtud. Lõpus õõtsusime kõik koos käed üksteise õlgadel Bette Midleri „The Rose’i“ saatel. Paljudel olid pisarad silmis. Ma vaatasin seda kõike distantsilt ja ei tundnud suurt midagi. Järgmisel päeval oli mul tunne, et ma olen sattunud Ameerika telešõusse: naised hüppasid üksteise järele üles ja teatasid, et nemad enam vana elu ei ela, ütlevad ülemusele välja, mis nad temast arvavad jne. Vaatasin seda pealt nagu hullumaja peaarst – nüüd toimub küll suur avanemine. Pärast koolitust istusin autosse ja panin mängima ühe Leonard Coheni laulu – ja siis ühtäkki juhtus minuga midagi: mõtete voog seiskus, mulle langes osaks niivõrd täiuslik, terviklik ja erakordne psüühiline seisund, kuhu ma oleks tahtnud jäädagi. See kestis võib-olla viisteist minutit. Ma ei saanud üldse aru, mis minuga toimus, see kogemus lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse raami. Mõni aeg hiljem sattusin ma ühele soomekeelsele muutunud teadvusseisundeid käsitlevale artiklile. Ma polnud sellisest terminist oma Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute kestel veel kuulnud. Lugesin artikli läbi ja mõistsin, et see oli just see, mis minuga oli toimunud, ja et selliseid seisundeid uuritakse ka teaduslikult. Otsisin just sel ajal oma magistritöö teemat ja sealt ma selle leidsingi.“Kolmepäevaselt koolituselt „Äri ja sina“ algas Alari eneseotsingute tee, mis on kulgenud läbi psühhedeelsete tseremooniate, vabastava hingamise ja Gurdžijevi õpetuse omaenda terviklikuma versiooni poole. Teekonda tähistavad muuhulgas raamatud „Jalutuskäik iseendasse“, „Jalutuskäik raha alkeemiasse“ ning „Teadvuse sünd“. 263. saatesse tõi meid kokku neist viimane.„Mul plahvatas Tabasalus jalutades järsku ulmejutu süžee. See tõi mu depressioonist paugupealt välja. Panin need mõtted kirja ja natukese aja pärast andsin Claude’ile ülesande: kirjutame väikese jutukese. Nii sündis „Teadvuse sünni“ esimene sosistus,“ valgustas Alar raamatu sünnilugu (19. minut). Järgneva sajakonna minuti vältel oli tehisaru kõrval teiseks oluliseks päevakangelaseks vast Rudolf Steiner, keda tunneb hästi teine saatekülaline Heiki Jürissaar. „Jõudsin vaimsesse maailma seetõttu, et ma põlesin läbi,“ rääkis Heiki oma lugu (30. minut). „Sattusin umbes kolmekümneaastasena mitmesuguste tervendajate kätte ja avastasin, et lisaks teaduspõhilisele meditsiinile on meil veel iseäralike võimetega inimesed. Liikusin šamanismi, joogafilosoofiasse ja teistesse new age’likke praktikatesse. Jõudsin oma katsetuste varal järeldusele, et new age’is on palju tõdesid, pooltõdesid ja valesid. Neid serveeritakse tihtipeale väga erinevates kastmetes ja lõpuks võib nendega päris rappa põrutada. Õnneks kinkis sõber mulle ühe Rudolf Steineri raamatu.“ Heiki sõnul hoiatab Steiner meid new age’like kiirteede ohtude eest. Seejärel peatusime pikemalt oma isiklikel kogemustel new age’i valguse ja varjuga.Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Mulle tundub, et tänapäeva maailmas pendeldavad inimesed kahe vastandliku arusaama vahel. Psühhoteraapias ja ka mujal valitseb klišee, et kõik on mõtlemises kinni; kui muudame mõtlemist, muutub ka maailm. Kuivõrd kujutlus on midagi, mida me saame oma tahtega mingil määral juhtida, siis muutuvat ühes uue kujutlusega ka maailm meie ümber. William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad „mõtte taotud rauad“. See on selline hipi unelm, et kui meil õnnestuks kuidagi kujutlus vabaks lasta, siis kõik muutuks, justkui maailm ise meile mingeid piiranguid ei seakski.“ ütles luuletaja ja tõlkija Märt Väljataga Tähenduse teejuhtide 57. numbrile antud intervjuus „Kuningriigi saladus“ [1].Samanimelise saatesarja 262. vestlusringis tulime Väljataga ja Vano Allsaluga [2] Blake’i juurde tagasi. „Blake rõhutab kujutlusvõime tähtsust. Tema arvates saavad kõik maailma hädad alguse teatud tardumusest, kujutlusvõime kivistumisest. Aldous Huxley kasutas Blake’i kuulsat metafoori taju määrdunud ustest. Meil kõigil on mingisugused kasvatuse, koolihariduse ja keelega kaasa antud klišeed või stereotüübid. Me kogeme maailma sellistesse üksustesse liigendatuna, nagu me seda parajasti kogeme. Kui me oma taju uksed puhtaks nühiksime, näeksime liivateras maailma ja hoiaksime lõpmatust oma peopesas. Selleks, et toimuks ümbersünd, tuleb kammitsev koorik ära lõhkuda. Kaplinskil – kes on ju ka müstiline luuletaja – kordub samuti kujund seestpoolt munakoort toksivast tibust,“ lisas Märt kõnealuses keskustelus (88. minut).Vestluse lõpus viisin jutu Blake’i rollile käimasolevas suures transformatsioonis [3]. „Me kõik tunneme, et mõtte sepistatud rauad või vaimu taotud ahelad on hakanud ära kukkuma,“ ütles Märt (120. minut), „aga mis sealt lõpuks välja koorub, ei oska praegu keegi ette aimata. On selline ooteseisund. Minu arvates on kõige tõenäolisem, et jäädaksegi toksima, munakoor ei purune ja mingit uut ilmutust ei tule.“ „Blake’i luuleread „To see a world in a grain of sand / And a heaven in a wild flower, / Hold infinity in the palm of your hand / And eternity in an hour” kõlavad kaasa kõigis, kes püüdlevad parema mina poole,” sekundeeris Märdile Vano (122. minut). “Mind võlub tema puhul kõige enam pildi ja sõna ühtsus – see, kuidas luua sõnadega kujutlusi ja neidsamu kujutlusi siis jälle sõnadeks tagasi konverteerida.“ Sellisena on Blake Vano sõnul meile ka tänapäeval hea õpetaja, seda nii kunstipraktikas kui ka elu eksistentsiaalsemates ja dionüüslikemates aspektides. Mõlemad saatekülalised hindasid kõrgelt Blake’i julgust, kindlameelsust ja visadust. „Mulle tundub, et ta ütleb meile: „Julge olla sina ise, julge kujutleda oma kujutlusi!“ võttis Vano saate lõpus (123. minut) kontrakultuuri prohveti [4] igihalja sõnumi kenasti kokku.Head uudistamist!H.–––––––––––––––[1] https://teejuhid.postimees.ee/8344123...[2] https://www.youtube.com/live/P6midIj2...[3] https://www.youtube.com/live/lWpcwhWc...[4] https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saade tõukus Heido värskest artiklist "Kibestunult uude aastasse" [1]. "Minu arvates on see viimase kümne aasta kõige parem arvamuslugu," ei olnud Indrek kiitusega kitsi (16. minut). "See lugu nõudis julgust," jätkas Indrek, "sest mõni aeg tagasi oleks seisukohta, et Ameerika hegemoonia ei kesta igavesti, peetud kremlimeelseks." "Olen elanud kaua ja näinud ka seda, kuidas inimesed Stalini surma järel nutsid," selgitas Heido oma söakuse tagamaid (21. minut), "mul on nendes küsimustes teatud närv olemas. Ma tunnen, millal võib natuke rohkem haukuda." – "Perestroika on alanud! Võib jälle rääkida!" rõõmustas kuuldu peale Indrek.Mulle meenusid siinkohal NLKP viimase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi omaaegsed meelisklused perestroika erinevatest etappidest. Kõigepealt oli kiirendus (uskorenije) – s.o süsteemi tuunimine etteantud raamistikus —, sellele järgnes avalikustamine (glasnost) – arutelu sotsialistliku süsteemi kitsaskohtade üle –. Avalikustamine tõi endaga kaasa demokraatlikud eksperimendid, 1989. aasta mais tuli Moskvas kokku Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress. Sealt läks Nõukogude impeeriumi laialisaatmiseni veel ainult pisut enam kui kaks aastat. Niisiis, kokkuvõtvalt: 1) uskorenije; 2) glasnost; 3) demokratisaatsija; 4) raspad. Olgu selle teema lõpetuseks lisatud, et Gorbatšovi ja Trumpi vahele on huvitavaid parallele vedanud Rootsi ajakirjanik Malcom Kyeyune ("Trump's Gorbachev moment" [2]).Keskustelu teise poole alguses (62. minut) viisin ma jutu briti ajaloolasele Simon Schamale (saate tunnuspildil paremal), kelle sulest on ilmunud suurepärane Prantsuse revolutsiooni lahkav raamat "Citizens". Minu mõtlemist on viimasel viieteistkümnel aastal olulisel määral mõjutanud tema 2010. aasta mais FT-s ilmunud artikkel "On the brink of a new age of rage". Olen teda seetõttu palju tsiteerinud, näiteks kaheksa aastat tagasi ERR-i portaalis ilmunud loos "Globaal-Revali äng" [3]. "Ajaloolased teavad rääkida, et majanduskatastroofile järgneb rahva raevupuhang sageli väikese viivitusega. Esimeses vaatuses toob kriisi põhjustatud šokk kaasa hirmunud peataoleku ja poliitilise messia ootuse, instinktiivsed enesekaitsemeetmed, kuid mitte veel viha organiseeritud mobilisatsiooni. Olgu aasta 1789 või 2010, tavaliselt jääb tormi harjal ametisse astuvale valitsusele üürike hetk kriisi ohjeldamiseks. Kui nähakse, et see ei säästa olukorra parandamiseks oma jõudu, võib valitsus mõneks ajaks saavutada ka ajutise legitiimsuse. Teine vaatus on keerulisem," kirjutas Schama pea kuusteist aastat tagasi.Kui uutmise uue näitemängu esimene vaatus algas 2008. aasta 15. mail Lehmani pankrotiga ja jõudis teise vaatusesse 2022. aasta kevadel (mis makromajanduslikus mõttes kujutas endast 2008. aasta kordusetendust steroididel), siis ei jää süveneva eelarvekriisiga maadlevatel valitsustel õige pea midagi muud üle kui kutsuda kokku rahvasaadikute kongressid (või generaalstaadid, nagu analoogset nähtust nimetati revolutsiooni-eelsel Prantsusmaal)."Inimesed ei saa aru, et kogu planeet on pankrotis ning algamas on hullumeelne maksuralli," iseloomustab kujunenud olukorda lühidalt endine BlackRocki portfellihaldur ja Robert F. Kennedy valimiskampaania finantsjuht Edward Dowd [4].Need sõnad võtavad olukorra kaunis napilt kokku.H.——————————[1] https://arvamus.postimees.ee/8391498/...[2] https://unherd.com/2025/04/trumps-gor...[3] https://www.err.ee/691672/hardo-pajul...[4] https://edasi.org/202831/hardo-pajula... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist," kirjutab Martin Ehala oma eelmise aasta lõpus ilmunud tähelepanuväärses raamatus "Valgustuse valu". Uurisin Martinilt (45. minut), kuidas ta oma meeldejääva küünlakujundini jõudis. "Kümmekond aastat tagasi kasutasin ma seda metafoori ühes oma Twitteri säutsus. Sealt alates jäi see võrdpilt minuga, kuni ma otsustasin selle "Valgustuse valus" lahti kirjutada," vastas Martin. "Minu arvates on Martini raamatul tabav pealkiri, sest liigne valgustus teeb lõpuks pimedaks," sekundeeris meile Sandra Laur.Jutuajamise alguses üritasime valgustusest sotti saada. "See on äärmiselt huvitav ja üldhaarav teema, sest ka valgustuslike ideede kriitika tugineb valgustusajastust pärit mõtteraamistikule – kriitilisele mõtlemisele, ratsionaalsusele jne –, millest me ei saa üle ega ümber," ütles Sandra (12. minut). "Valgustusfilosoofid õpetasid inimest oma peaga mõtlema. Käibele läks lendsõna "sapere aude": – "julge mõelda", "söanda olla arukas". Sünnipärase autoriteedi asemele tulid argumendid," jätkas ta samas. Teisisõnu: valgustusajastu käigus tõusis ilmutusliku tõe asemele protseduaalne, avalikule kriitikale avatud tõde.Kuivõrd vaha on laiali valgunud, oleme mitut sajandit hiljem jälle ilmutusliku tõe poole tagasi triivimas. Kuigi vanad blasfeemiaseadused kuulutati mõnedes lääneriikides kehtetuks alles 21. sajandi alguses, pole sõnavabadus viimasel aastakümnel sugugi suurenenud, pigem vastupidi (vt nt Thomas Fazi "The EU's New censorship machine"). See on tõsine probleem, sest "kui akadeemiline ruum muutub keeleliselt suletuks," rääkis Sandra (42. minut), ei kao mahasurutud ideed kuhugi, vaid liiguvad silma alt ära kõlakodadesse, mille vastastikused kokkupuutepunktid jäävad aina väiksemateks." Tulemuseks on üksteisega vaenujalal olevate meediahõimude arvu kiire kasv, mille taandamine kaheks vastasleeriks – liberaalideks ja konservatiivideks, vasak- ja parempoolseteks – on üsna küsitav ettevõtmine.Samas ei jäta Aristoteleselt päritud vastandipaaridele rajatud lääne dualistlik mõttelaad meile siin ka palju teisi võimalusi. Seetõttu kippusid meil keelele kaunis kibedad järeldused (vt David Betz: "The West on Irreversible Path to Civil War"). "Praegune kultuurisõda on väärtuste vaheline sõda – sisuliselt ususõda," ütles Martin (49. minut). Kuivõrd kaheks leeriks jagatud vaenupoolte väärtussüsteemidel pole ühisosa ja need sügavalt seotud kummagi poole identiteediga, saab see konflikt lõppeda Martini sõnul ainult ühe osapoole täieliku lüüasaamisega, nagu see juhtus näiteks Nõukogude Liiduga (56. minut). Jutuajamise lõpus (116. minut) küsisin oma vestluskaaslastelt, mida teha selleks, et me ennast kirjeldatud olukorras ülehomme õhku ei laseks. Tuleb suuta omavahel rääkida, harida oma aeda ja püüda olla pisut lahkem – nii võiks vast paari sõnaga meie kollektiivse vastuse kokku võtta.Head uudistamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates räägime teoloogide Arne Hiobi ja Philippe Jourdaniga pühadeootusest, pühademeeleolust, pühapaikadest, pühakirjast, pühapaikadest pühakutest – ühesõnaga, pühaduse epistemoloogiast.Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Taavet Kase [1] seitse aastat tagasi ilmunud romaanis [2] on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat.See oli siis surmamaksu tehnoloogilne vundament. Kuivõrd kahe vooliku külge aheldatud lootusetu patsient kujutas endast tähtsat majanduslikku ressurssi, ei saanud teda niisama lihtsalt enam vikatimehele loovutada. "Nõnda juhtuski, et pärast Planeedi Päästmise Plaani jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata," kirjutab autor.Kui kaugel me praegu Taavet Kase kirjeldatud tulevikumaailmast oleme? See on küsimus, millele me tänases vestluses Taaveti enda ja Kaarel Otsaga vastust otsime.Peatse kohtumiseni!H.———————————————[1]    • 222. Taavet Kase ja Aleksander Eeri Laupma...  [2] https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning stand-up’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal," kirjutas muusik, pedagoog, helilooja Toomas Rull Euroopale pühendatud Tähenduse teejuhtide 53. numbris ("Angloameerika hobusevargad", 5.25) [1].Täna on Toomas Rull stuudios koos teise muusiku, pedagoogi ja helilooja Robert Jürjendaliga [2], et rääkida Euroopast, muusikast, angloameerika kultuurist ja hobusevargusest.Peatse kuulmiseni!H.—————————————[1] https://teejuhid.postimees.ee/8254619...[2] https://www.youtube.com/live/Hp7IBd-0... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet."Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.Head uudistamist!H.———————————————————[1] https://transpersonaalne.ee/toode/mat...[2] https://teejuhid.postimees.ee/8309733... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. Ma lihtsalt olen nende kusagilt saadetud kirgede ori. See on viimane asi, mille vastu tasub mässama hakata. Sellepärast ma arvangi, et kirikusse minek, kus meile sellise vastuhaku meetodeid õpetatakse, on kõige pungim asi. Vaba tahe ei tähenda seda, et ma saan teha kõike, mis mulle parajasti pähe tuleb. Päris vaba tahe tähendab just vastupidist: seda, et ma saan vabatahtlikult teha asju, mida ma ei taha teha. See on ainuke vaba tahe, mis on tegelikult olemas, ja see on kõige pungim asi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 255. vestlusringi lõppsõnas (120. minut) Aleksander Eeri Laupmaa, kes jagas selles saates oma usulisi kogemusi palavalt armastatud poeedi ja pikaaegse punkari Tõnu Trubetskyga. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Sügishooaja avasaates olid jutuks kaks raamatut: prantsuse antropoloogi Philippe Descola "Teispool loodust ja kultuuri" (e.k. 2022) ja inglise filosoofi Owen Barfieldi "Nähtumuste päästmine" (2024). Stuudios olid raamatute kõnealuste raamatute tõlkijad Hasso Krull ja Märt Väljataga. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Pärast pikka vaheaega oleme eetris vestlusringiga, mille liikumalükkavad teemad läbipõlemine, kurnatus, tüdimus, väsimus, depressioon, eesmärkide ja enesekuvandi ümberhindamine... ja sellele kõigele loodetavasti järgnev selginemine. Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

2025. aasta kevadhooaja avasaates tuleb jutuks August Strindberg ja tema raamat "Teenijatüdruku poeg".H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra [1]. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni.""Eelmine kord [2] me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov" [3], Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium" [4], Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.Head uudistamist!H.——————————————[1]    • Paul Kingsnorth, "Huxley and the Mach...  [2] https://www.youtube.com/live/54JhoAfl...[3]    • Andrei Rublev | DRAMA | FULL MOVIE | ...  [4]    • The Gospel According to St Matthew (1...   Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).Head uudistamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Kaasaegne eksperimentaalteadus on tuvastanud inimese tajuorganite võime hämmastavalt tundlike aistingute saamiseks. Näiteks ettevalmistatud tähelepanu ja pimeda ruumiga kohanenud inimsilm võib märgata lausa üksikut footonit (kvantmehaanilist valgusosakest). Ent väited joogide ülitajust lähevad sellistest täppisaistingutest kaugemale ning tõstatavad rea tunnetusteoreetilisi küsimusi, mille vastamisele pidid mõtlema kõik india klassikalise filosoofia koolkonnad," kirjutas füüsikateoreetik Laur Järv Tähenduse teejuhtide 40. numbris ("India joogide ülitaju", 3.24 [1]).Samanimelise saatesarja 248. vestlusringis rääkis Laur Järv india joogide ülitajust koos religiooniuurija Erki Linnuga [2].Tulenevalt teema võõrapärasusest käis vestlusest läbi terve trobikond mulle tundmatuid pärisnimesid ja mõisteid. Konspekti said kirja järgmised:1. Patañjali "Yogasūtra" pani aluse askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast üle kogu maailma [3].2. saankja (sanskr 'loendamine'), india pärimusliku filosoofia süsteem. Käsitleb maailma mõistusepäraselt, üldiselt üksikule kulgeva põhjuste ja tagajärgede jadana, eristades selles 24 põhilüli ehk tattva't (EE, 8. kd).3. jooga (sanskr 'ike, side') india traditsioonilise maailmakäsituse põhimõisteid, väljendab inimese püüdu reguleerida ja korrastada oma käitumist, hoiakuid ja mõtlemist senise teadvusseisundi ületamiseks ning teatava seisundi (nirvaana) saavutamiseks (ENE, 4. kd).4. karma (sanskr 'tegu') india mütoloogia ja traditsioonilise filosoofia põhimõisteid. Karmaseaduse järgi sõltuvad kõikide loomulike ja üleloomulike olendite, sealhulgas ka inimese praegused ja tulevased olemisseisundid jätkuvate ümberkehastumiste ahelas tema tegude eetilisest olemusest (ENE, 4. kd).5. charvaka (lokāyata) ühendas vanaindia filosoofias materialismi, naturalismi, skeptitsismi ja religioosse ükskõiksuse erinevaid süsteeme (Vikipeedia [4]).6. mantra (sanskr 'mõttevahend'), india usundeis (eriti tantrismis) maagilise toimega palve või loits. Koosneb tavaliselt sanskriti keele häälikute kombinatsioonidest (EE, 6. kd).7. Vasubandhu (ca 330–400) Loode-Indiast Gandhārast pärit budistlik munk ja õpetlane, keda peetakse koosa tema vanema venna Asangaga joogatšaara ehk vidžnjaanavaada koolkonna rajaks (Ida mõtteloo leksikon [5]).8. seadmus, kõikide india õpetuste keskse sanskritikeelse mõiste 'dharma' eestikeelne vaste (Ida mõtteloo leksikon [6]).9. abhidharma (sanskr 'seadmuste kohta, seadmuste üle'), seadmusi kui budismi põhimõisteid süstematiseeriv ja nende tähendust selgitav õpetus (Ida mõtteloo leksikon [7]).10. Abhidharmakośa (sanskr 'abhidharma varamu'), Vasubandhu teos, tuntumaid sanskritikeelseid mittekanoonilisi abhidharma tekste (Ida mõtteloo leksikon [8]).11. Dharmakīrti, india budistlik filosoof (7. saj), Dignāga järglane, budistliku loogika ning pramāṇa väitlusteaduse üks olulisemaid esindajaid (Ida mõtteloo leksikon [9]).12. Dignāga (u 480–540), india budistlik õpetlane-filosoof, budistliku loogika, tunnetusteooria ja väitlusteaduse (pramāṇa) üks olulisemaid esindajaid ning alusepanijaid (Ida mõtteloo leksikon [10]).13. braahmanad, rühm vanaindia kirjanduse teoseid, brahmanismi pühad raamatud, pärinevad 8.–5. sajandist eKr. Veedasid täiendavad ja seletavad braahmanad kirjeldavad peamiselt usurituaale ning nendega seoses olevaid kujutelmi, sisaldavad rohkesti müüte ja legende (ENE, 1. kd).14. brahmanism, hinduismi varane arengujärk. Brahmanism kujunes I aastatuhande esimesel poolel eKr veedade usundist, lähtus ka upanišadidest ja braahmanatest, talle olid omased keerukas kombestik, esivanematekultus, asketism ja braahmanite eesõiguste toonitamine. Peajumal oli Brahma (brahman), austati ka veedade jumalaid, näiteks Indrat ja Varunat, sugenemas oli Šiva ja Višnu kultus, I aastatuhande lõpus eKr teisenes brahmanism hinduismiks (ENE, 1. kd).H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.