Tähenduse teejuhid

„Millalgi selle sajandi alguses – see võis olla 2001. või 2002. aastal – läksin ma noore ettevõtjana Ameerika konsultandi David Neenani kursusele „Äri ja sina““, meenutas Alar Tamming Tähenduse teejuhtide 263. vestlusringis (41. minut). Esimesel päeval räägiti vasaku ja parema ajupoolkera koostööst, tegime mitmesuguseid harjutusi. See kõik oli tore, aga suures plaanis ei midagi uut. Teise päeva õhtul korjati meilt käekellad ära, jagati viie- ja kuueliikmelistesse gruppidesse ja öeldi, et nüüd läheb aega. Meie grupis oli neli meest ja kaks naist. Oleksime loogikas ja ratsionaalsuses kõigile teistele pika puuga ära pannud. Meile anti aga teine ülesanne: pidime üheskoos tundma tundeid – usaldust, armastust, andestust, terviklikkust... Me pidime neid tundeid mitte üksnes tundma, vaid ka teistele näitama. See kestis tunde ja läks meil väga vaevaliselt – meile öeldi: te näitlete väga hästi, aga mingeid tundeid teil tegelikult ei ole – lõpuks hakkasid osad nutma, tunded hakkasid välja tulema. Lõpetasime hommikul kella viie-kuue paiku, saime viimaks läbi suure häda oma eksami tehtud. Lõpus õõtsusime kõik koos käed üksteise õlgadel Bette Midleri „The Rose’i“ saatel. Paljudel olid pisarad silmis. Ma vaatasin seda kõike distantsilt ja ei tundnud suurt midagi. Järgmisel päeval oli mul tunne, et ma olen sattunud Ameerika telešõusse: naised hüppasid üksteise järele üles ja teatasid, et nemad enam vana elu ei ela, ütlevad ülemusele välja, mis nad temast arvavad jne. Vaatasin seda pealt nagu hullumaja peaarst – nüüd toimub küll suur avanemine. Pärast koolitust istusin autosse ja panin mängima ühe Leonard Coheni laulu – ja siis ühtäkki juhtus minuga midagi: mõtete voog seiskus, mulle langes osaks niivõrd täiuslik, terviklik ja erakordne psüühiline seisund, kuhu ma oleks tahtnud jäädagi. See kestis võib-olla viisteist minutit. Ma ei saanud üldse aru, mis minuga toimus, see kogemus lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse raami. Mõni aeg hiljem sattusin ma ühele soomekeelsele muutunud teadvusseisundeid käsitlevale artiklile. Ma polnud sellisest terminist oma Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute kestel veel kuulnud. Lugesin artikli läbi ja mõistsin, et see oli just see, mis minuga oli toimunud, ja et selliseid seisundeid uuritakse ka teaduslikult. Otsisin just sel ajal oma magistritöö teemat ja sealt ma selle leidsingi.“Kolmepäevaselt koolituselt „Äri ja sina“ algas Alari eneseotsingute tee, mis on kulgenud läbi psühhedeelsete tseremooniate, vabastava hingamise ja Gurdžijevi õpetuse omaenda terviklikuma versiooni poole. Teekonda tähistavad muuhulgas raamatud „Jalutuskäik iseendasse“, „Jalutuskäik raha alkeemiasse“ ning „Teadvuse sünd“. 263. saatesse tõi meid kokku neist viimane.„Mul plahvatas Tabasalus jalutades järsku ulmejutu süžee. See tõi mu depressioonist paugupealt välja. Panin need mõtted kirja ja natukese aja pärast andsin Claude’ile ülesande: kirjutame väikese jutukese. Nii sündis „Teadvuse sünni“ esimene sosistus,“ valgustas Alar raamatu sünnilugu (19. minut). Järgneva sajakonna minuti vältel oli tehisaru kõrval teiseks oluliseks päevakangelaseks vast Rudolf Steiner, keda tunneb hästi teine saatekülaline Heiki Jürissaar. „Jõudsin vaimsesse maailma seetõttu, et ma põlesin läbi,“ rääkis Heiki oma lugu (30. minut). „Sattusin umbes kolmekümneaastasena mitmesuguste tervendajate kätte ja avastasin, et lisaks teaduspõhilisele meditsiinile on meil veel iseäralike võimetega inimesed. Liikusin šamanismi, joogafilosoofiasse ja teistesse new age’likke praktikatesse. Jõudsin oma katsetuste varal järeldusele, et new age’is on palju tõdesid, pooltõdesid ja valesid. Neid serveeritakse tihtipeale väga erinevates kastmetes ja lõpuks võib nendega päris rappa põrutada. Õnneks kinkis sõber mulle ühe Rudolf Steineri raamatu.“ Heiki sõnul hoiatab Steiner meid new age’like kiirteede ohtude eest. Seejärel peatusime pikemalt oma isiklikel kogemustel new age’i valguse ja varjuga.Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Mulle tundub, et tänapäeva maailmas pendeldavad inimesed kahe vastandliku arusaama vahel. Psühhoteraapias ja ka mujal valitseb klišee, et kõik on mõtlemises kinni; kui muudame mõtlemist, muutub ka maailm. Kuivõrd kujutlus on midagi, mida me saame oma tahtega mingil määral juhtida, siis muutuvat ühes uue kujutlusega ka maailm meie ümber. William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad „mõtte taotud rauad“. See on selline hipi unelm, et kui meil õnnestuks kuidagi kujutlus vabaks lasta, siis kõik muutuks, justkui maailm ise meile mingeid piiranguid ei seakski.“ ütles luuletaja ja tõlkija Märt Väljataga Tähenduse teejuhtide 57. numbrile antud intervjuus „Kuningriigi saladus“ [1].Samanimelise saatesarja 262. vestlusringis tulime Väljataga ja Vano Allsaluga [2] Blake’i juurde tagasi. „Blake rõhutab kujutlusvõime tähtsust. Tema arvates saavad kõik maailma hädad alguse teatud tardumusest, kujutlusvõime kivistumisest. Aldous Huxley kasutas Blake’i kuulsat metafoori taju määrdunud ustest. Meil kõigil on mingisugused kasvatuse, koolihariduse ja keelega kaasa antud klišeed või stereotüübid. Me kogeme maailma sellistesse üksustesse liigendatuna, nagu me seda parajasti kogeme. Kui me oma taju uksed puhtaks nühiksime, näeksime liivateras maailma ja hoiaksime lõpmatust oma peopesas. Selleks, et toimuks ümbersünd, tuleb kammitsev koorik ära lõhkuda. Kaplinskil – kes on ju ka müstiline luuletaja – kordub samuti kujund seestpoolt munakoort toksivast tibust,“ lisas Märt kõnealuses keskustelus (88. minut).Vestluse lõpus viisin jutu Blake’i rollile käimasolevas suures transformatsioonis [3]. „Me kõik tunneme, et mõtte sepistatud rauad või vaimu taotud ahelad on hakanud ära kukkuma,“ ütles Märt (120. minut), „aga mis sealt lõpuks välja koorub, ei oska praegu keegi ette aimata. On selline ooteseisund. Minu arvates on kõige tõenäolisem, et jäädaksegi toksima, munakoor ei purune ja mingit uut ilmutust ei tule.“ „Blake’i luuleread „To see a world in a grain of sand / And a heaven in a wild flower, / Hold infinity in the palm of your hand / And eternity in an hour” kõlavad kaasa kõigis, kes püüdlevad parema mina poole,” sekundeeris Märdile Vano (122. minut). “Mind võlub tema puhul kõige enam pildi ja sõna ühtsus – see, kuidas luua sõnadega kujutlusi ja neidsamu kujutlusi siis jälle sõnadeks tagasi konverteerida.“ Sellisena on Blake Vano sõnul meile ka tänapäeval hea õpetaja, seda nii kunstipraktikas kui ka elu eksistentsiaalsemates ja dionüüslikemates aspektides. Mõlemad saatekülalised hindasid kõrgelt Blake’i julgust, kindlameelsust ja visadust. „Mulle tundub, et ta ütleb meile: „Julge olla sina ise, julge kujutleda oma kujutlusi!“ võttis Vano saate lõpus (123. minut) kontrakultuuri prohveti [4] igihalja sõnumi kenasti kokku.Head uudistamist!H.–––––––––––––––[1] https://teejuhid.postimees.ee/8344123...[2] https://www.youtube.com/live/P6midIj2...[3] https://www.youtube.com/live/lWpcwhWc...[4] https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saade tõukus Heido värskest artiklist "Kibestunult uude aastasse" [1]. "Minu arvates on see viimase kümne aasta kõige parem arvamuslugu," ei olnud Indrek kiitusega kitsi (16. minut). "See lugu nõudis julgust," jätkas Indrek, "sest mõni aeg tagasi oleks seisukohta, et Ameerika hegemoonia ei kesta igavesti, peetud kremlimeelseks." "Olen elanud kaua ja näinud ka seda, kuidas inimesed Stalini surma järel nutsid," selgitas Heido oma söakuse tagamaid (21. minut), "mul on nendes küsimustes teatud närv olemas. Ma tunnen, millal võib natuke rohkem haukuda." – "Perestroika on alanud! Võib jälle rääkida!" rõõmustas kuuldu peale Indrek.Mulle meenusid siinkohal NLKP viimase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi omaaegsed meelisklused perestroika erinevatest etappidest. Kõigepealt oli kiirendus (uskorenije) – s.o süsteemi tuunimine etteantud raamistikus —, sellele järgnes avalikustamine (glasnost) – arutelu sotsialistliku süsteemi kitsaskohtade üle –. Avalikustamine tõi endaga kaasa demokraatlikud eksperimendid, 1989. aasta mais tuli Moskvas kokku Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress. Sealt läks Nõukogude impeeriumi laialisaatmiseni veel ainult pisut enam kui kaks aastat. Niisiis, kokkuvõtvalt: 1) uskorenije; 2) glasnost; 3) demokratisaatsija; 4) raspad. Olgu selle teema lõpetuseks lisatud, et Gorbatšovi ja Trumpi vahele on huvitavaid parallele vedanud Rootsi ajakirjanik Malcom Kyeyune ("Trump's Gorbachev moment" [2]).Keskustelu teise poole alguses (62. minut) viisin ma jutu briti ajaloolasele Simon Schamale (saate tunnuspildil paremal), kelle sulest on ilmunud suurepärane Prantsuse revolutsiooni lahkav raamat "Citizens". Minu mõtlemist on viimasel viieteistkümnel aastal olulisel määral mõjutanud tema 2010. aasta mais FT-s ilmunud artikkel "On the brink of a new age of rage". Olen teda seetõttu palju tsiteerinud, näiteks kaheksa aastat tagasi ERR-i portaalis ilmunud loos "Globaal-Revali äng" [3]. "Ajaloolased teavad rääkida, et majanduskatastroofile järgneb rahva raevupuhang sageli väikese viivitusega. Esimeses vaatuses toob kriisi põhjustatud šokk kaasa hirmunud peataoleku ja poliitilise messia ootuse, instinktiivsed enesekaitsemeetmed, kuid mitte veel viha organiseeritud mobilisatsiooni. Olgu aasta 1789 või 2010, tavaliselt jääb tormi harjal ametisse astuvale valitsusele üürike hetk kriisi ohjeldamiseks. Kui nähakse, et see ei säästa olukorra parandamiseks oma jõudu, võib valitsus mõneks ajaks saavutada ka ajutise legitiimsuse. Teine vaatus on keerulisem," kirjutas Schama pea kuusteist aastat tagasi.Kui uutmise uue näitemängu esimene vaatus algas 2008. aasta 15. mail Lehmani pankrotiga ja jõudis teise vaatusesse 2022. aasta kevadel (mis makromajanduslikus mõttes kujutas endast 2008. aasta kordusetendust steroididel), siis ei jää süveneva eelarvekriisiga maadlevatel valitsustel õige pea midagi muud üle kui kutsuda kokku rahvasaadikute kongressid (või generaalstaadid, nagu analoogset nähtust nimetati revolutsiooni-eelsel Prantsusmaal)."Inimesed ei saa aru, et kogu planeet on pankrotis ning algamas on hullumeelne maksuralli," iseloomustab kujunenud olukorda lühidalt endine BlackRocki portfellihaldur ja Robert F. Kennedy valimiskampaania finantsjuht Edward Dowd [4].Need sõnad võtavad olukorra kaunis napilt kokku.H.——————————[1] https://arvamus.postimees.ee/8391498/...[2] https://unherd.com/2025/04/trumps-gor...[3] https://www.err.ee/691672/hardo-pajul...[4] https://edasi.org/202831/hardo-pajula... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist," kirjutab Martin Ehala oma eelmise aasta lõpus ilmunud tähelepanuväärses raamatus "Valgustuse valu". Uurisin Martinilt (45. minut), kuidas ta oma meeldejääva küünlakujundini jõudis. "Kümmekond aastat tagasi kasutasin ma seda metafoori ühes oma Twitteri säutsus. Sealt alates jäi see võrdpilt minuga, kuni ma otsustasin selle "Valgustuse valus" lahti kirjutada," vastas Martin. "Minu arvates on Martini raamatul tabav pealkiri, sest liigne valgustus teeb lõpuks pimedaks," sekundeeris meile Sandra Laur.Jutuajamise alguses üritasime valgustusest sotti saada. "See on äärmiselt huvitav ja üldhaarav teema, sest ka valgustuslike ideede kriitika tugineb valgustusajastust pärit mõtteraamistikule – kriitilisele mõtlemisele, ratsionaalsusele jne –, millest me ei saa üle ega ümber," ütles Sandra (12. minut). "Valgustusfilosoofid õpetasid inimest oma peaga mõtlema. Käibele läks lendsõna "sapere aude": – "julge mõelda", "söanda olla arukas". Sünnipärase autoriteedi asemele tulid argumendid," jätkas ta samas. Teisisõnu: valgustusajastu käigus tõusis ilmutusliku tõe asemele protseduaalne, avalikule kriitikale avatud tõde.Kuivõrd vaha on laiali valgunud, oleme mitut sajandit hiljem jälle ilmutusliku tõe poole tagasi triivimas. Kuigi vanad blasfeemiaseadused kuulutati mõnedes lääneriikides kehtetuks alles 21. sajandi alguses, pole sõnavabadus viimasel aastakümnel sugugi suurenenud, pigem vastupidi (vt nt Thomas Fazi "The EU's New censorship machine"). See on tõsine probleem, sest "kui akadeemiline ruum muutub keeleliselt suletuks," rääkis Sandra (42. minut), ei kao mahasurutud ideed kuhugi, vaid liiguvad silma alt ära kõlakodadesse, mille vastastikused kokkupuutepunktid jäävad aina väiksemateks." Tulemuseks on üksteisega vaenujalal olevate meediahõimude arvu kiire kasv, mille taandamine kaheks vastasleeriks – liberaalideks ja konservatiivideks, vasak- ja parempoolseteks – on üsna küsitav ettevõtmine.Samas ei jäta Aristoteleselt päritud vastandipaaridele rajatud lääne dualistlik mõttelaad meile siin ka palju teisi võimalusi. Seetõttu kippusid meil keelele kaunis kibedad järeldused (vt David Betz: "The West on Irreversible Path to Civil War"). "Praegune kultuurisõda on väärtuste vaheline sõda – sisuliselt ususõda," ütles Martin (49. minut). Kuivõrd kaheks leeriks jagatud vaenupoolte väärtussüsteemidel pole ühisosa ja need sügavalt seotud kummagi poole identiteediga, saab see konflikt lõppeda Martini sõnul ainult ühe osapoole täieliku lüüasaamisega, nagu see juhtus näiteks Nõukogude Liiduga (56. minut). Jutuajamise lõpus (116. minut) küsisin oma vestluskaaslastelt, mida teha selleks, et me ennast kirjeldatud olukorras ülehomme õhku ei laseks. Tuleb suuta omavahel rääkida, harida oma aeda ja püüda olla pisut lahkem – nii võiks vast paari sõnaga meie kollektiivse vastuse kokku võtta.Head uudistamist!Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates räägime teoloogide Arne Hiobi ja Philippe Jourdaniga pühadeootusest, pühademeeleolust, pühapaikadest, pühakirjast, pühapaikadest pühakutest – ühesõnaga, pühaduse epistemoloogiast.Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Taavet Kase [1] seitse aastat tagasi ilmunud romaanis [2] on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat.See oli siis surmamaksu tehnoloogilne vundament. Kuivõrd kahe vooliku külge aheldatud lootusetu patsient kujutas endast tähtsat majanduslikku ressurssi, ei saanud teda niisama lihtsalt enam vikatimehele loovutada. "Nõnda juhtuski, et pärast Planeedi Päästmise Plaani jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata," kirjutab autor.Kui kaugel me praegu Taavet Kase kirjeldatud tulevikumaailmast oleme? See on küsimus, millele me tänases vestluses Taaveti enda ja Kaarel Otsaga vastust otsime.Peatse kohtumiseni!H.———————————————[1]    • 222. Taavet Kase ja Aleksander Eeri Laupma...  [2] https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning stand-up’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal," kirjutas muusik, pedagoog, helilooja Toomas Rull Euroopale pühendatud Tähenduse teejuhtide 53. numbris ("Angloameerika hobusevargad", 5.25) [1].Täna on Toomas Rull stuudios koos teise muusiku, pedagoogi ja helilooja Robert Jürjendaliga [2], et rääkida Euroopast, muusikast, angloameerika kultuurist ja hobusevargusest.Peatse kuulmiseni!H.—————————————[1] https://teejuhid.postimees.ee/8254619...[2] https://www.youtube.com/live/Hp7IBd-0... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet."Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.Head uudistamist!H.———————————————————[1] https://transpersonaalne.ee/toode/mat...[2] https://teejuhid.postimees.ee/8309733... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. Ma lihtsalt olen nende kusagilt saadetud kirgede ori. See on viimane asi, mille vastu tasub mässama hakata. Sellepärast ma arvangi, et kirikusse minek, kus meile sellise vastuhaku meetodeid õpetatakse, on kõige pungim asi. Vaba tahe ei tähenda seda, et ma saan teha kõike, mis mulle parajasti pähe tuleb. Päris vaba tahe tähendab just vastupidist: seda, et ma saan vabatahtlikult teha asju, mida ma ei taha teha. See on ainuke vaba tahe, mis on tegelikult olemas, ja see on kõige pungim asi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 255. vestlusringi lõppsõnas (120. minut) Aleksander Eeri Laupmaa, kes jagas selles saates oma usulisi kogemusi palavalt armastatud poeedi ja pikaaegse punkari Tõnu Trubetskyga. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Sügishooaja avasaates olid jutuks kaks raamatut: prantsuse antropoloogi Philippe Descola "Teispool loodust ja kultuuri" (e.k. 2022) ja inglise filosoofi Owen Barfieldi "Nähtumuste päästmine" (2024). Stuudios olid raamatute kõnealuste raamatute tõlkijad Hasso Krull ja Märt Väljataga. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Pärast pikka vaheaega oleme eetris vestlusringiga, mille liikumalükkavad teemad läbipõlemine, kurnatus, tüdimus, väsimus, depressioon, eesmärkide ja enesekuvandi ümberhindamine... ja sellele kõigele loodetavasti järgnev selginemine. Peatse kohtumiseni!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

2025. aasta kevadhooaja avasaates tuleb jutuks August Strindberg ja tema raamat "Teenijatüdruku poeg".H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra [1]. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni.""Eelmine kord [2] me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov" [3], Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium" [4], Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.Head uudistamist!H.——————————————[1]    • Paul Kingsnorth, "Huxley and the Mach...  [2] https://www.youtube.com/live/54JhoAfl...[3]    • Andrei Rublev | DRAMA | FULL MOVIE | ...  [4]    • The Gospel According to St Matthew (1...   Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).Head uudistamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Kaasaegne eksperimentaalteadus on tuvastanud inimese tajuorganite võime hämmastavalt tundlike aistingute saamiseks. Näiteks ettevalmistatud tähelepanu ja pimeda ruumiga kohanenud inimsilm võib märgata lausa üksikut footonit (kvantmehaanilist valgusosakest). Ent väited joogide ülitajust lähevad sellistest täppisaistingutest kaugemale ning tõstatavad rea tunnetusteoreetilisi küsimusi, mille vastamisele pidid mõtlema kõik india klassikalise filosoofia koolkonnad," kirjutas füüsikateoreetik Laur Järv Tähenduse teejuhtide 40. numbris ("India joogide ülitaju", 3.24 [1]).Samanimelise saatesarja 248. vestlusringis rääkis Laur Järv india joogide ülitajust koos religiooniuurija Erki Linnuga [2].Tulenevalt teema võõrapärasusest käis vestlusest läbi terve trobikond mulle tundmatuid pärisnimesid ja mõisteid. Konspekti said kirja järgmised:1. Patañjali "Yogasūtra" pani aluse askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast üle kogu maailma [3].2. saankja (sanskr 'loendamine'), india pärimusliku filosoofia süsteem. Käsitleb maailma mõistusepäraselt, üldiselt üksikule kulgeva põhjuste ja tagajärgede jadana, eristades selles 24 põhilüli ehk tattva't (EE, 8. kd).3. jooga (sanskr 'ike, side') india traditsioonilise maailmakäsituse põhimõisteid, väljendab inimese püüdu reguleerida ja korrastada oma käitumist, hoiakuid ja mõtlemist senise teadvusseisundi ületamiseks ning teatava seisundi (nirvaana) saavutamiseks (ENE, 4. kd).4. karma (sanskr 'tegu') india mütoloogia ja traditsioonilise filosoofia põhimõisteid. Karmaseaduse järgi sõltuvad kõikide loomulike ja üleloomulike olendite, sealhulgas ka inimese praegused ja tulevased olemisseisundid jätkuvate ümberkehastumiste ahelas tema tegude eetilisest olemusest (ENE, 4. kd).5. charvaka (lokāyata) ühendas vanaindia filosoofias materialismi, naturalismi, skeptitsismi ja religioosse ükskõiksuse erinevaid süsteeme (Vikipeedia [4]).6. mantra (sanskr 'mõttevahend'), india usundeis (eriti tantrismis) maagilise toimega palve või loits. Koosneb tavaliselt sanskriti keele häälikute kombinatsioonidest (EE, 6. kd).7. Vasubandhu (ca 330–400) Loode-Indiast Gandhārast pärit budistlik munk ja õpetlane, keda peetakse koosa tema vanema venna Asangaga joogatšaara ehk vidžnjaanavaada koolkonna rajaks (Ida mõtteloo leksikon [5]).8. seadmus, kõikide india õpetuste keskse sanskritikeelse mõiste 'dharma' eestikeelne vaste (Ida mõtteloo leksikon [6]).9. abhidharma (sanskr 'seadmuste kohta, seadmuste üle'), seadmusi kui budismi põhimõisteid süstematiseeriv ja nende tähendust selgitav õpetus (Ida mõtteloo leksikon [7]).10. Abhidharmakośa (sanskr 'abhidharma varamu'), Vasubandhu teos, tuntumaid sanskritikeelseid mittekanoonilisi abhidharma tekste (Ida mõtteloo leksikon [8]).11. Dharmakīrti, india budistlik filosoof (7. saj), Dignāga järglane, budistliku loogika ning pramāṇa väitlusteaduse üks olulisemaid esindajaid (Ida mõtteloo leksikon [9]).12. Dignāga (u 480–540), india budistlik õpetlane-filosoof, budistliku loogika, tunnetusteooria ja väitlusteaduse (pramāṇa) üks olulisemaid esindajaid ning alusepanijaid (Ida mõtteloo leksikon [10]).13. braahmanad, rühm vanaindia kirjanduse teoseid, brahmanismi pühad raamatud, pärinevad 8.–5. sajandist eKr. Veedasid täiendavad ja seletavad braahmanad kirjeldavad peamiselt usurituaale ning nendega seoses olevaid kujutelmi, sisaldavad rohkesti müüte ja legende (ENE, 1. kd).14. brahmanism, hinduismi varane arengujärk. Brahmanism kujunes I aastatuhande esimesel poolel eKr veedade usundist, lähtus ka upanišadidest ja braahmanatest, talle olid omased keerukas kombestik, esivanematekultus, asketism ja braahmanite eesõiguste toonitamine. Peajumal oli Brahma (brahman), austati ka veedade jumalaid, näiteks Indrat ja Varunat, sugenemas oli Šiva ja Višnu kultus, I aastatuhande lõpus eKr teisenes brahmanism hinduismiks (ENE, 1. kd).H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Kõigi Bachi teoste lõpus seisab üks lahend: SDG, Soli Deo Gloria [ld k 'ainult Jumala hiilguseks', H.]," ütles Tähenduse teejuhtide 247. vestlusringis muusik ja luuletaja Heili Meibaum [1], "see häälestus määrab tegelikult kõik muu." Kuivõrd Heili oli stuudios oma abikaasa Maiduga, kes on elukutselt klaverihäälestaja, olid jutuajamise lähtepunktiks häälestusprobleemid nii selle sõna kitsamas kui ka avaramas tähenduses. "Hea häälestuse eelduseks on ilma rooste ja niiskuskahjustuseta elastsed ja puhtad klaverikeeled. Kokku vajab häälestamist umbes 230 keelt! Seda on mõnevõrra rohkem kui viiulil või tšellol. Klaveri mehhanismi tipptasemel reguleerimine tähendab 16 tundi tööd. Et viia iga klahvi "liikumised" standardisse, tuleb 88 klahvi juures üle kontrollida umbers 16 seadistust," oli Mait kirjutanud Tähenduse teejuhtide 21. numbris ("Mitte ainult silmailu", 6.21 [2]). Kõigepealt rääkisimegi erinevatest häälestussüsteemidest, võrdsest temperatsioonist [3] ja kõlavärvidest. Edasi liikus jutt maalikunsti ja luuleni ning sealt juba häälestuseni meie endi eludes, seda nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis. Saatele pealkirja andnud tstitaat pärineb keskustelu lõpuosast (111. minut), kui pärisin selle järele, kuidas võis uusaegne muusikalise häälestussüsteemi muutus mõjutada meie üleüldist temperatsiooni. Head uudistamist!H.————————————————————[1] https://teejuhid.postimees.ee/8099342...[2] https://teejuhid.postimees.ee/7545379...[3]    • 13. Jaan Ross ja Toomas Siitan, "Muin...   Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Šamaani tee" [1] on raamat, mille on kirjutanud Ameerika antropoloog Michael Harner [2]."Ma arvasin, et Harner saab ehk aru sellest, millega ma olin Küprosel kokku puutunud. Trepil kohtasin ma üht oma vana sõpra, kes töötas Uue Sotsiaaluurigute Kooli politoloogia õppejõuna. Ta uuris, mis mina seal teen. Vastasin, et tulin kohtuma Michael Harneriga. Ta uuris edasi, et miks ma Harnerit näha tahan. Ma küsisin temalt, et miks ta seda küsib. „Ma ei tea,“ vastas ta, „minu arvates on Harner üsna veider tüüp.“," meenutas Harnerit Tähenduse teejuhtide 30. numbrile antud intervjuus "Vaikuse mäe" [3] autor Kyriacos Markides [4]."Ma kohtusin Harneriga ja minu meelest ei olnud ta üldse veider. Harner uuris Amasoonias jivarosid, kes ütlesid talle: „Kui sa tahad meist aru saada, siis pead muutuma üheks meist. Oled sa selleks valmis?“ Selle peale andsid nad talle väga tugevat hallutsionogeenset segu, mis oleks ta peaaegu tapnud. Kui ta oleks seda omapead proovinud, oleks ta kindlasti surnud. Pärast seda tuli ta bona fide jivaro šamaanina Ühendriikidesse tagasi ja avas Connecticutis Šamanistlike Uuringute Keskuse [5]. Harner oli väga toetav ja andis mu tööle Daskalosega akadeemilise õnnistuse. Ta pidas seda täiesti legitiimseks sotsiaalantropoloogiaks. Kui ma tema juures istusin, sai ta kõne, milles keegi kutsus teda televisiooni oma töö üle väitlema. Ta ütles, et on nõus, kui väljakutsuja tuleb enne seda tema šamaaniseminarile ja võtab kaasa trummi," jätkas Markides meie intervjuus.H.———————————————[1] https://www.apollo.ee/samaani-tee.html[2] https://en.m.wikipedia.org/wiki/Micha...[3] https://www.apollo.ee/vaikuse-magi.html[4]    • Kyriacos Markides: "Ma leidsin, et mü...  [5] https://www.shamanism.org Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Meeskonnaaladel mängivad üksikud sportlased vahel omavahel nii hästi kokku, et seda ei ole võimalik selgitada ei õnne, juhuse ega omavahel jagatud peenete märguannetega. Võistkonnaliikmete vahel paistab valitsevat telepaatiline side," kirjutab inglise bioloog Rupert Sheldrake [1] oma raamatu "Kuidas minna edasi" [2] esimeses peatükis "Spordi spirituaalne pool". Nagu nimetatud teosele vahetult eelnenud raamatus "Teadus ja vaimne praktika" [3] tutvustab Sheldrake siin maailma suurtele religioonidele ühiseid spirituaalseid harjutusi. Kui "Teaduses ja vaimses praktikas" kirjutas autor meditatsioonist, tänulikkusest, suhetest looduse ja iseäranis taimedega, rituaalidest, ühislaulmisest ja palverännakutest, siis selle järjes on juttu spordi vaimsest poolest, loomade jagatud õppetundidest, paastumisest, psühheedeelikumidest, palvetamisest, pühast ajast ja headest harjumustest. "Suurem osa inimesi ei pea sporti vaimseks praktikaks," kirjutab ta kõnealuse raamatu esimeses peatükis, "sport tundub olevat veel iseäranis ilmalik. Ometi on nüüdisaegsetes sekulaarsetes ühiskondades erinevad spordiharrastused kõige tavalisemaks viisiks, mille abil inimesed kogevad täieliku kohalolu kaudu saavutatavat eneseületamist. Mediteerija meel võib ringi rännata ja end üksnes aeg-ajalt täiesti fokusseerida, ent olulises mängus osalev jalgpallur peab olema absoluutselt kohal või vastasel juhul kutsutakse ta peagi väljakult ära."Sheldrake'i kaks raamatut mõjutasid saatesarja ja samanimelise seitungi teemade valikut. Nii oli Tähenduse teejuhtide 19. number [4] pühendatud spordi spirituaalsele poolele. Nimetatud numbri intervjuu "Mäng ja momentum" [5] oli Rauno Pehkaga. "Eriti tennisemängus, aga samamoodi ka korvpallis käib mäng lainetena. Initsiatiiv, momentum, või kuidas me seda ka ei kutsuks, liigub lainetena. Ühel hetkel on momentum sinu poolel, kõik näib töötavat sinu kasuks ja vastase vastu," kirjeldas Rauno paljudele sportmängudele ühist dünaamikat.Sama meelt olid ka Eesti hoki- ja jalgpalliliitude juhid Rauno Parras ja Aivar Pohlak. Me alustasime oma jutuajamist sellestsamast momentumist ning jõudsime pooleteisttunnise vestluse lõpuks võistkonnakaaslaste telepaatilise sidemeni. "Mina usun sellesse küll," ütles siinkohal Rauno Parras, "eriti hokis, kus jääl ollakse viisikute kaupa. Selleks, et viisik mängima hakkaks, ei piisa üksnes treenitud oskustest, sinna peab juurde tulema mingi uus dimensioon, mis teeb nii viisikust kui ka meeskonnast toimiva organismi või üksuse... Telepaatia on täiesti olemas, mingite inimeste vahel see on, mingite inimeste vahel seda ei ole, aga kui see on, siis see kajastub ka tablool."Head uudistamist!H.——————————————————————[1]    • Rupert Sheldrake: "Suurem osa inimest...   [2] https://www.apollo.ee/ru/kuidas-minna...[3] https://www.apollo.ee/ru/teadus-ja-va...[4] https://teejuhid.postimees.ee/7505427...[5] https://teejuhid.postimees.ee/7505385... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Alateadvuse invasioon" oli EBS-i kursustesarja "Olulised raamatud" 2023. aasta kevadhooaja nimi. Sealt alates võttis ettevõtmine oluliselt rakenduslikuma suuna. 2018. aasta sügisel asutatud sari oli eelneval kümnel hooajal keskendunud peaasjalikult lääne mõtteloole. Seda eriti kolmandal ja neljandal kursusel, kui me tegelesime Henri Bergsoni "Loova evolutsiooni" ja Johann Wolfgang Goethe "Fausti" varjus Richard Tarnase "Õhtumaa vaimu passiooniga" [1].Tagantjärgi tark olles võib väita, et pööre algas juba 2021. aasta sügisel uue kursustesarja "Looduse tagasitulek" [2] teise hooajaga "Hinge kood" [3], mis oli pühendatud USA jungiaanlikule psühholoogile James Hillmanile [4]. Pärast seda hakkasid tasapisi esiplaanile nihkuma mu enda (ja teiste) sõltuvusprobleemid [5] ja nende võimalikud lahendused."Sõltuvus on trauma, punkt," ütleb kliiniline psühholoog Regina Hess, keda me intervjueerisime Tähenduse teejuhtide 23. numbris ("Moodne Eleusis", 9.22) [6]. Traumad tulevad jutuks ka tänases vestlusringis, kus osalevad Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku alkoholisõltlaste osakonna juhataja Jaan Saar [7] ja Ken Saan [8], kes mu Jaaniga tuttavaks tegi.Peatse kohtumiseni!H.————————————————[1]    • Richard Tarnas: "Ma kirjutasin selle ...  [2]    • Looduse tagasitulek  [3] https://www.apollo.ee/hinge-kood.html[4]    • Richard Tarnas: "Oled sa kuulnud Jame...  [5] https://teejuhid.postimees.ee/7367493...[6] https://teejuhid.postimees.ee/7606044...[7] https://sakala.postimees.ee/4006965/j...[8] https://www.youtube.com/live/elnJi2ls... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.