Kolmas poolaeg

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii.Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega:Kodune U19 EMAjateenistusEesti meistritiitlid ja kaptenipael FlorasVäliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni)FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõppPereelu ja isapõliSelgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni.Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.

Ken Kallaste on tänavusest Tallinna FCI Levadia jalgpallimeeskonna abitreener. Õigemini: paberita abitreener.„Olen täiesti nullpunktis. Mais algab kursus, siis on plaan minna,“ räägib 37aastane endine profijalgpallur ning tunnistab: tegelikult soovinuks ta mängimist jätkata, aga mitte mõnes Eesti meistriliiga tagumise otsa võistkonnas.„Ma ei arvanud, et hakkan treeneriks. Mõtlesin, et kui mängimisega lõpetan, pakin end kokku ja lähen Eestist ära, kuhugi soojale maale. Konkreetset ideed, mida tegema hakkan, ei olnud,“ teatab ta. „Siis aga tuli Levadia jutuga, et mind nähakse uues rollis. Mõtlesin: okei, proovin siis seda ametit. Seni olen nautinud.“Kallaste nautis ka elu Poolas, kus ta veetis mängijakarjääri parimad hooajad. Saates pajatab ta, mis need viis aastat eriliseks ja meeldejäävaks tegi – meenutades ka külili keeratud bussi, hobupolitsei sekkumist ja mitmeid teisi värvikaid juhtumisi.„Sa tunned ennast seal jalgpallurina. Kuidas fännid non-stop möllavad… See on jõhker! Väga raske on mitte pingutada,“ kõlab selle kõige lühike kokkuvõte koos tõdemusega, et „olin kõigis sealsetes meeskondades tehniliselt võib-olla kõige halvem mängija“.Ainsana kolme erineva klubiga (Kalju, Flora, Levadia) Eesti meistriks kroonitud Kallaste räägib ka koduste tippklubide vahetamisest, särgi raskusest ja Flora fännide vihastamisest.„Kui ma olin Floras, muidugi vihkasin Levadiat ja tahtsin neile korralikult keerata. Jah, ma ei kujutanud ette, et lähen Levadia särki. Aga kui pool sai vahetatud, avastasin, et ka see on väga sümpaatne klubi. Ja siis tahtsin Florale keerata.“Risto ja Ken Kallaste on Klavanide ja Poomide kõrval ainsad Eesti koondises mänginud isa ja poeg. Milline oli isa roll Keni tippjalgpalluriks kasvamisel?„Oleks võinud suurem olla. Kindlasti mängis rolli see, et me ei elanud koos. Aga nii palju kui trehvasime, midagi ma temalt ikka kaasa sain. Hakkasin jalgpalli tõsisemalt võtma alles 14-15aastaselt. Keegi võinuks mind nooremas eas rohkem tagant suruda.“Saatejuht on Andres Vaher.

Kui siiani on Premium liigat arendatud pigem konservatiivselt, siis omaaegne pikaaegne jalgpallikoondislane, kuid alates detsembrikuust alaliidus tippliigasid juhtiv Teet Allas näeb kursimuutuse vajalikkust.„Minu soov on teha ambitsioonikas plaan ja liikuda edasi suhteliselt kiirete sammudega, et publikut tuleks rohkem,“ lausus ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.„Mis puudutab liiga näitamist laiemalt, siis siin tahaksime teha suurema muudatuse. See pööre ei ole lihtne, vaid nõuab suurt pingutust. Kuhu me sellega täpselt jõuame, kas see teenus saab olema tasuline ja kas muutus tuleb juba 2027. aastal, seda näeme tänavuse aasta jooksul,“ avas Allas veidi kaarte. „Oleme märtsi keskel astumas Euroopa liigade assotsiatsiooni liikmeks. Üks võimalus on näiteks erinevate riikidega ühiste telepakettide müük.“Selle kohta, et tänavuse hooaja avamäng lükkus ERRi soovil järgmise nädala reede õhtult laupäeva varalõunasse, lausus Allas: „Loomulikult ei neelanud me seda muutust alla liiga lihtsalt. Praegu on nii, aga tahaks, et edaspidi arvestataks neis kokkulepetes rohkem üksteisega.“Küsimusele, kas pigem on tõenäoline ülejärgmisel hooajal ERRiga koostöö jätkamine või mitte, vastas Premium liiga uus boss: „Kõik variandid on võimalikud ja neid on palju. Mingeid piire meil ees ei ole: näiteks seda, et peame olema tingimata 36 mänguga ERRis. See on meie ja meie klubide otsus. Võib-olla peaks seal olema ainult kõige-kõige olulisemad kohtumised ja ülejäänud kuskil platvormil.“Allas räägib ka muudest uue ametiga kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas talle ikka ja jälle kuulsat Moldovale löödud väravat meenutatakse, mida ta on pidadnud üle elama kohtunikuna kätt proovides ning sellestki, kui tundmatuseni on äärekaitsja amet vahepealsete aastate jooksul muutunud.Saatejuht on Andres Vaher.

Tallinna Kalevi ülipikaaegne kogukonna- ja turundusjuht Remy Põld on klubi nimel elanud ja hinganud pea 11 aastat. Ühes tänavuse talvega tõmbab ta klubis asjaajamist veidi koomale.Niisiis kutsusime Kalevi klubi pikaaegse asjaajaja endale külla ning vaatasime möödunud aastatele tagasi. Tugeva korvpallitaustaga mees – kes muuseas mänginud Eesti U20 koondises kõrvuti nii mõnegi siinse tippmängijaga – jõudis esmalt tänu tuntud jalgpalliagendile Inglismaale ülikooli ning sealtkaudu otsapidi jalgpalli juurde.Praktika Leicester Citys, koduigatsus ja naasmine kodumaale päädisid sellega, et 2015. aasta kevadel asus toona 22aastane Remy tööle Tallinna Kalevi jalgpalliklubi arendusjuhina. Pea 11 aastat hiljem on ta endiselt seal, kuid viimati kogukonna- ja arendusjuhi ametit pidanud mees tõmbab ühes klubi esiliigasse langemisega nüüd ametialast haaret veidi koomale.Lugusid peitub aga nii Kalevi- kui ka sellele eelnevates aastates lausa kuhjaga. Neile vaatamegi nüüd koos Remyga uuesti otsa.Head kuulamist!

Veel 2024. aastal FC Flora duubelmeeskonna füsioterapeudiks olnud Tarmo Tikk otsustas aasta eest Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ning asus tööle Singapuri jalgpalli valitsejaklubis Lion City Sailorsis. Oma tegemistest ja sealsest eluolust käis ta aasta alguses rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".Tikk kirjeldas saates, kuidas ta lõi Singapuriga kontakti tänu Artur Lõhmusele, kes läks Sailorsisse väravavahtide treeneriks paar kuud varem.Loomulikult rääkis Tikk lahti Singapuri jalgpalli mured ja rõõmud. Ühest küljest on seal palju raha ning nii saab ta enda tööd - nagu ta ise ütles, siis on ta vigastatud mängijate treener - teha paremini, aga samas on seal ka puuduseid. Tikk rääkis ka neist.Eesti ja Singapuri jalgpalli vahel saab luua ka teatavaid paralleele, sest Sailorsi klubi omanik on ka Singapuri jalgpalliliidu president ning nii on need süsteemid omavahel läbi põimunud. Tikk sõnas, et võrdlusmoment on tõesti arvestatav, aga tema hinnangul tehakse - või vähemalt soovitakse teha - Singapuris asju läbipaistvamalt.

Jalgpallitreener Risto Paju (22) on hoolimata väga noorest east juba kogenud nii mõndagi. Maardus sirgunud mees pääses vaid 20aastaselt tööle Slovakkia kõrgliigaklubisse Dunajska Streda ning on tänaseks jõudnud Paide Linnameeskonna abitreenerikohale.Värskes „Kolmanda poolaja“ jutusaates vaatab Paju oma noorele, kuid kirevale karjäärile tagasi. 14aastaselt treenerina saadud tuleristsed Maardus, põiked nii FCI Levadia kui ka FC Flora süsteemi, käik Slovakkiasse, esiliiga meistritiitel Nõmme Unitediga ning koostöö kogenumate, kuid samas endiselt noorte ametivendade Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga – need on vaid mõned teemad, millest saates räägime.Juttu tuleb ka mugavustsoonist – miks ei jõua Eesti treenerid tihtipeale kodukamaralt kaugemale? „Mul oli Dunajskas Hispaania treener, kes ütles, et Risto, sa pead s*tta sööma. Ja siis Risto pidigi pool aastat s*tta sööma,“ vaatab Paju muigvelsui Slovakkia-ajale tagasi.Milliseid tingimusi võimaldatakse analüütikutele Slovakkia tippklubis? Kui suur oli palgaerinevus? Ja millest 22aastasena Eesti tippklubi abitreeneriks kerkinud mees üldse unistab?Vastuse saab ka konkreetne küsimus: kui näiteks mõni esiliigasats pakuks Pajule täna peatreenerikohta, võtaks ta selle vastu?Head kuulamist!

2025. aasta Eesti aasta naisjalgpallur Siret Räämet mängib küll igapäevajalgpalli Austria kõrgliigaklubis LASK, kuid tuli talvepuhkuseks koju puhkama ning leidis aega külastada „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaadet.Täpselt aasta eest siirdus Räämet pärast kümmet FC Floras veedetud hooaega esimest korda välismaale. Selgub, et unistus profikarjäärist pole kaugeltki pikaajaline, vaid tekkis mõtetesse alles üsna hiljuti.Räägime ka praegusest kodumaast Austriast – kuidas erineb elu mägede maal Eesti omast, millised on sealsed naisproffide tingimused ja kuidas on lood fännikultuuriga?Enne Austria-võimaluse tekkimist oli Räämet kõrghariduse nimel tihtipeale välisklubide testimispakkumistele ära öelnud. Päevatöö on Eestis naisjalgpallurite igapäeva lahutamatu osa – uurime, millega tegeles keskkaitsja enne välismaale siirdumist igapäevaselt. Vihje: 2023. aastal lõpetas ta TalTechi Eesti mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise erialal.Kiikame ka lapsepõlve: jalgpall pole Räämeti elus kaugeltki esimene ja ainuke spordiala. Nooremana tegeles ta näiteks ka kardispordi ja judoga.Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg“ on nüüd teie ees ka videopildis! Seekordse episoodi külaline on endine Eesti koondise ja FC Flora jalgpallur Henrik Pürg, kes pidi vigastuste tõttu vaid 27aastaselt sportlaskarjääri lõpetama ning tegutseb nüüd sootuks teises valdkonnas.Kui Pürg 2023. aasta järel jalgpallurikarjäärile joone alla tõmbas, loobus ta võimalusest jätkata tööd noortetreenerina ning hüppas põhimõtteliselt pea ees tundmatusse vette.Saates saame teada, millega on neljakordne Eesti meister vahepealse kahe aasta jooksul tegelenud ning kuhu täpsemalt on elumerelained ta kandnud. Juttu tuleb nii üllatustest tööturule astumisel kui ka kõrgkooli minekust. Etteruttava vihjena võib öelda, et karjäärivalikule andis väikese tõuke koroonaajal omandatud oskus.Tõstatuvad ka teemad, millest jalgpallurid tihtipeale rääkida ei tihka. Räägime kohanemisest olukorras, kui avastad end aastatepikkuse profikarjääri järel taas õpipoisirollist ning sellega kaasnevast ebakindlusest, aga vastukaaluks ka vutiplatsil omandatud enesekindlusest.Head kuulamist!Saate sisu:0.00 Kuidas Henrik saatesse jõudis?5.42 Karjääri lõpp, saatuslik puus13.07 Esimesed kuud mittesportlasena. Töövestlused. Uue karjääri algus21.34 Tagasi koolipinki28.23 Milline on Henriku argipäev 2025. aastal?38.42 Tuli ja tõrv Eesti koondise pihta. Üleminek Kaljust Florasse47.30 Muretust ellusuhtumisest, vabast ajast, unistustest53.51 Lõppsõna

FC Kuressaare särgis üle 300 kohtumise pidanud, kuid läinud nädalavahetusel jalgpalluriteele joone alla tõmmanud Märten Pajunurm räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ korraga mitme jumala teenimisest ja sellest, mida tähendas tema jaoks amatöörmängija seisus.32aastane Märten Pajunurm on küll sündinud ja sirgunud Raplas, ent kuna ta esivanemad on pärit Saaremaalt, siis ajas temagi sügavamalt juured alla just sealsesse esindusmeeskonda. „Olen end ise kutsunud 51% saarlaseks,“ muigab FC Kuressaare kauane kapten.Side tolle kogukonnaga jäi nii tugevaks, et Pajunurm ei võtnud mõeldagi, kui Nõmme Kalju püüdis lõppenud hooaja eel teda enda ridadesse värvata. „Minu jaoks oli medalile mängimisest erilisem lõpetada oma klubis. Need väärtused kaalusid muu üles. Nautisin ja armastasin seda, mida ma tegin ja kus tegin,“ põhjendab Pajunurm.Saates tuleb põhjalikult juttu sellest, kuidas Pajunurm on pikkade aastate jooksul kokku sobitanud mitme jumala – töö, jalgpalli ja eraelu – teenimist. Nimetus „amatöörjalgpalluri võrdkuju“ meeldib talle, kuni lõpuks otsustas ta sellest siiski lahti lasta.Miks, selle kohta ütleb penaltikunnist keskkaitsja otse ja avameelselt: „Mul on eraelus viimase aasta-paariga läinud nii hästi, et jõudsin nüüdseks punkti, kus olin valmis jalgpalli jätma. Enne oli jalgpall vundament, mis hoidis kõike koos, nüüd tahan keskenduda aga muule. Õige aeg jõudis kätte ja tundsin selle ära.“Mõistagi ei saa me mööda ka eelmise hooaja skandaalsest mängust Floraga, kus kohtunike otsusest nördunud Pajunurm keskmisi sõrmi välgutas. „See oli esimene kord, kui elukaaslane oli mu mängu vaatamas. Nii palju sõpru oli kohal! Lõin oma hooaja kümnenda värava… Aga kõige pettunum oli mu ema: ta ei suutnud ära imestada, kas on mu selliseks kasvatanud.“Peatume ka Flora duublist „Flora duublisse“ (nagu on irvhambad FC Kuressaaret nimetanud) kolimisel, viikingiks kasvamisel, USAs enneolematute tingimuste nautimisel, töösuhtel Paide klubi juhi Veiko Veskimäega ja paljul muul põneval.Saatejuht on Andres Vaher.Head kuulamist!

Harju JK Laagri asutaja ja peatreener Lauri Nuuma (38) on vutimaastikul kogenud juba nii mõndagi. Ta on töötanud nii Portugali tippakadeemias kui ka abitreenerina Soome kõrgliigas.Vaid 22aastase noormehena Harju Jalgpallikoolile aluse pannud Nuuma meenutab jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise vutiteekonna värvikamaid seiklusi.Jutuks tulevad nii Harju klubi alguspäevad, tahe teha asju varasemast teistmoodi, kõrged ambitsioonid ja muidugi ka kübeke naiivsust, mis noorte meeste – lisaks Nuumale olid Harju juures esimestest päevadest ka Lauri Esko ja Kalmar Liiv – lennuka ideega kaasas käis.Lisaks meenutab Nuuma kogemusi välismaalt – 2015. aastal Portugali kolimise järel töötas ta kahes sealses klubis ning liikus seejärel edasi Soome, kus tegutses nii Helsingi JK skaudi kui kirsina tordil ka FC Honka abitreenerina.Miks ei jõua eestlased kuigi tihti välisklubidesse peatreeneriks? Kuidas näeb välja kannakinnitus suures jalgpalliriigis Portugalis? Ja mida peavad Eesti treenerid tegema, et siinse jalgpallihariduse kvaliteet oleks kõrgem? Kõigile neile küsimustele leiame tunniajase jutuajamise käigus vastuse.Head kuulamist!

2023. aasta alguses pidas toonane Tallinna FC Flora esiväravavaht Karl-Romet Nõmm oma esimese mängu Eesti koondises. Päev varem oli talle pakutud karjääri esimest välislepingut – Viljandist pärit mees siirduski Poola esiliigasse, kus tema koduklubiks sai Nowy Saczi Sandecja.Poole hooajaga jõudis Nõmm mängida end Poolas esiväravavahiks, kukutades pingile ülikogenud Slovakkia puuriluku Matuš Putnocky. Suvel sihtis ta samast liigast uut väljakutset ning oli juba Sosnowieci Zaglebiega praktiliselt käed löönud, aga… siis avastasid Poola arstid tal müstilise vigastuse.Uus klubi jõudis juba eestlase liitumise kohta sotsiaalmeedias vihje anda, kuid seejärel avastasid Poola arstid õlaprobleemi, millest Nõmmel endal aimugi polnud. Tänaseni pole see teda rohkem seganud, kuid ometi jäi ta fantoomvigastuse tõttu ligi üheksaks kuuks klubita.Taskuhäälingus tulevad jutuks nii Poola esiliigamängudel korda loonud kohalik K-komando, trenni ajal platsile trüginud fännid kui ka kogenud konkurendi pingile mängimisest kaasa võetud enesekindlus. Muidugi ei jää käsitlemata ka nooruspõlv Viljandis, väikest viisi skandaaliks kerkinud ning meeskonnast eemaldamiseni viinud peolkäik, üleminek Florasse ja kahe aasta tagused mõtted karjäär sootuks ära lõpetada.Head kuulamist!

Tänavuse jalgpallihooaja teises pooles sisuliselt meistritiitli väärilist tempot näidanud Pärnu Vapruse üheks nurgakiviks on kerkinud 19aastane Tristan Pajo, kes käis enda tegemistest rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".Kuivõrd praegu on Pajo U21 koondise juures, siis rääkisimegi esialgu päevakajalisest ehk eelseisvatest mängudest - muu hulgas sõidetakse külla kõikvõimsale Prantsusmaale - ning Vapruse edust. Miks oli Vaprus hooaja esimeses otsas kehv ja miks on nad järsku saanud üles nii võimsa hoo?Loomulikult räägime ka Pajo personaalküsimusest: millise rolli on talle usaldanud meeskonna peatreener Igor Prins, kuidas mõjutab platsil tema lühike kasv, milline on tema tulevik ja läbisaamine nn emaklubi FC Floraga?Saate lõpus räägime ka jalgpallist laiemalt: miks soovitab ta meeskonnakaaslasel Marten-Chris Paalbergil esimesel võimalusel minna välismaale ja miks ta ise teatud määral kahetseb noorena Tabasalust FC Florasse siirdumist.

Aasta alguses Eesti jalgpalliliidu tehniliseks juhiks asunud Mario Hansi räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et tunnetab selget vastutust mängijate ees ning püüab neile luua võimalikult kvaliteetse tippu pürgimist soodustava keskkonna.„Kipume sageli unustama, et meil on teiste inimeste ees väga suur vastutus. Mina tunnetan selgelt, et vastutan kõigi jalgpallis tegutsevate inimeste, aga eelkõige mängijate ees,“ rõhutab Hansi.Seejuures jõuab ta ringiga tagasi aega, kui veel ise Tartu Tammekas palli taga ajas.„Mängijana oli mul unistus jõuda välja suurematele lavadele ja staadionidele. Mul oli silme ees pilt – nagu ühes kuulsas reklaamis -, et tribüünid on rahvast pungil ja mina mängin nende ees. Jalgpallurina see unistus mul ei täitunud, A-koondise abitreenerina sain seda melu aga kogeda. Nüüd on mul aga võimalus ja sellega kaasnev vastutus aidata tänastel jalgpalluritel oma unistusi täita. Ka meie osakonna sisene moto kõlab: mängijate pärast!“ räägib Hansi.Lahkame saates põhjalikult Eesti noortekoondistes tehtavat ning toome võrdlusjooneks Soome mudeli.„Kui mõtlen arvamusele, et Eesti jalgpallur ei oska või ei taha või kardab palliga mängida… Ja et see on risk. Kui me väikese riigina ei julge riskida, siis kuhu meil on üldse minna?“ tutvustab Hansi lähenemist, mida aitab tal ellu viia soomlasest noortekoondiste juht Jani Sarajärvi.Eesti jalgpallis viimastel kuudel toimunu kohta lausub Hansi aga: „Kui vaadata presidendivalimisi, oli kõik see suunatud pigem ühe isiku vastu. Aga mina küll ei ütleks, et klubid on omavahel killustunud. Mina oma igapäevases töös seda küll kuidagi ei tunneta. Kui lähen rääkima Eesti jalgpalli paremast tulevikust, pole kordagi tajunud kellegi vastuseisu.“Vestlust Mario Hansiga veab Andres Vaher.Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondise ääremängija Vlasi Sinjavski võttis jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise karjääri pulkadeks lahti. Muuseas selgus, et tema elu esimene profileping oli suisa illegaalne!28aastane Narvast pärit Sinjavski on tänaseks üks Eesti koondise kogenumaid mängijaid. Lisaks platsi peal tehtule on teravjalg värvika karakterina silma paistnud ka selle kõrval – TikToki ja Instagrami jõudnud klaverimängu- ja tantsuvideod on vaid väike osa tema toimetamistest.„Kui tahan, siis teen, kui ei taha, siis ei tee – mul on ükskõik, mis keegi sellest arvab. Mul endal on lõbus ja ma ei võta seda nii, et tahaks midagi sellega saavutada või hästi palju jälgijaid saada. See on lõbus!“ selgitas Sinjavski.Ent jalgpalluri puhul tuleb eelkõige muidugi juttu – ülla-ülla – jalgpallist! „Kaljus olin ma esimesel aastal väga vaikne, aga siis sain aru, et nii ei saa. Edaspidi olen alati välja öelnud, kui mulle miski ei meeldi,“ avas Sinjavski oma mõttemaailma.„Kui lihtsalt kuulad ja ei ütle midagi, siis oledki pingil. Teeksid seda, mida treener ütleb, isegi kui ei tule välja, aga olen treeneri jaoks mugav. Niimoodi oledki pingil ja lihtsalt hea inimene,“ selgitas ta hiljutist nõudmist positsioonivahetuseks, mis viis senise rünnakule orienteeritud ääremängija hoopis kaitsjaks ning suunas ta Tšehhi kõrgliigas klubivahetuseni.Narva Transis kõrgliiga tuleristsed saanud Sinjavski meenutas ühtlasi oma esimest profilepingut, millele järgnes noomitus isalt, ning hilisemat arusaama, et sõlmitud kontraht oli tegelikult ebaseaduslik ja seega kehtetu. Juttu tuli ka legendaarsest karmi käega Sergei Frantsevist, kellega Sinjavskil asjad üldse klappima ei kippunud.

Terve karjääri Tartu Tammeka väravat valvanud Karl Johan Pechter tegi kolme aasta eest oma elus kannapöörde ja otsustas minna Austraaliat avastama. Nüüd on ta mõneks ajaks tagasi Eestis ja saabus sisuliselt otse lennukist ka Õhtulehe "Kolmanda poolaja" jalgpallisaatesse, et oma elust pajatada.Miks otsustas Pechter sellise lükke teha? Mis elu on ta Austraalias lisaks jalgpallile veel elanud? Kuidas õnnestus tal end sealsesse vutiellu sisse süüa? Miks ei huvitanud Eesti koondisesse kuulumine seal maal mitte kedagi? Tuleb välja, et 29aastane tartlane on seal edukalt oma karjääri jätkanud ja ta ei tee saladust faktist, et ühel hetkel jõudis ta välja kõige kõrgemale tasemele, kus ta kunagi on olnud. Tammekas mängides polnud tal treeningutel kunagi nii raske kui oma regiooni Premier League'i kuulunud Brisbane Citys.

Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?

Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljev juba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!

Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!