DiscoverKolmas poolaeg
Kolmas poolaeg
Claim Ownership

Kolmas poolaeg

Author: Õhtuleht Kirjastus

Subscribed: 82Played: 3,356
Share

Description

„Kolmas poolaeg“ on jalgpallisaade. Erilise tähelepanu all on Eesti vutt ning kohalikud jalgpallurid. Tähelepanuta ei jää ka maailma tipptase.
344 Episodes
Reverse
Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Erko Jonne Tõugjas on lõpetamas elu esimest välishooaega. Ta naudib elu ja melu Rootsis täiel rinnal. Seda enam, et vaid mõne aasta eest lahutas juuksekarv, et ta jätnuks pallimängu sinnapaika.Mullu FC Floraga Eesti meistriks tulnud ja seejärel Rootsi klubiga Halmstad liitunud Tõugjas saab end proovile panna igas mõttes uues keskkonnas.„Floraga mängisime alati tiitli peale, nüüd pean võitlema väljakukkumise vastu. Olukord ja pinged on hoopis teistsugused,“ räägib elu esimese välislepingu sõlminud 23aastane keskkaitsja Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.„Tasemevahe Eesti liigaga on suur. See väljendub kõiges. Tempos. Füüsilisuses. Otsuste kiiruses. Aga eelkõige mängijate individuaalses kvaliteedis. Ka mängustiili erinevuses võrreldes Floraga: see hüpe oli alguses mulle päris keeruline.Aga mida ma üle kõige nautinud olen: kõik see, mis toimub tribüünidel ja mängu ümber. See on ikka pärisasi! Midagi sellist sa jalgpallurina ihkadki.“Tõugjas kinnitab: üle-eelmise aasta alguses tundis tema vastu elavat huvi üks klubi … Ukrainast.„See klubi asus piirkonnas, mis ei olnud sõjast puutumata. Algul kaldusin sinnapoole, et lähen. Aga lõpuks tundsin siiski: tahan, et lähedased muretseks sellepärast, kuidas mul läheb jalgpalliväljakul, mitte ei peaks mõtlema, mis mu kodulinnas toimub. See oli väga tark otsus.“Kerides ajaratast veel rohkem tagasi – täpsemalt Flora-aastate üsna algusesse -, tunnistab nüüdne Eesti koondislane: „Olin jalgpalliga lõpparve tegemisele päris lähedal. Sattusin ristteele: kas minna edasi kooliga või jalgpalliga. Õnneks läks nii, nagu läks. Rootsis lepingut sõlmides käis korduvalt peast läbi, kui lähedal selle teekonna lõpp alles kolm ja pool aastat tagasi tegelikult oli.“Samuti tuleb juttu Halmstadi värvika tausta ja olemisega peatreenerist Stuart Baxterist, varumeheks kukkumisest ja koostööst spordipsühholoogiga ning sel suvel nurjunud klubivahetusest.Head kuulamist!
Suvel 30. sünnipäeva tähistanud Frank Liivak vaatab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ tagasi aegadele, kui teda peeti lapstähena vaat et terve Eesti jalgpalli päästjaks.Üheksase poisiklutina Hollandisse kolinud ja Amsterdami Ajaxi proovitreeningutelgi osalenud noormees siirdus Itaalia suurklubisse Napoli.„Tundsin, et mul lasub kogu tähelepanu. See surve oli päris meeletu. Kogu aeg oli „Liivak, Liivak, Liivak“. Kindlasti ei mõjunud see mulle hästi,“ tunnistab Liivak nüüd. „Hullem veel: mulle oli noorena eriti tähtis, mida inimesed minust arvavad. Tahtsin kõigile meeldida. Mõtlesin, et päästangi Eesti jalgpalli ära!“Eestis muutus ta paljude jaoks aga lausa pilkeobjektiks, kui julges välja öelda, et tema vastu tunnevad huvi Hollandi (noorte)koondised. „Olin noor. Kõik, mis pähe tuli, selle välja ka purskasin. Hollandist oli tõesti huvi, aga see ei tähenda, et olnuks reaalset valikukohta Eesti ja Hollandi vahel. Eesti koondis on mulle alati olnud üks ja ainus, kõige tähtsam. Pean end lausa Eesti patrioodiks.“Paraku jäi loodetud suur läbilöök tegemata. „Olin 25-26aastane, kui kehastusin pidevalt iseenda psühholoogiks. Sain aru, et pean teatud mõtetest lahti laskma. Aga seda teha ei ole üldse nii lihtne. Sellega läks ikka omajagu aega. Kui see rahu ja leppimine tuli, et ma ei saavuta oma eesmärke, läks enesetunne ikka kõvasti kergemaks,“ kirjeldab nüüdseks kogenud pallur sisevõitlusi iseendaga. „Täna saan öelda, et ärkan igal hommikul õnneliku inimesena.“Olgugi et suured soovid jäid püüdmatuks, naudib Liivak elu Levadias, rekordiliselt vara võidetud meistritiitlit ja üle tüki aja Eesti koondisse pääsemist täiel rinnal.Tõestusena sellest sõlmis ta äsja Levadiaga karjääri pikima, kolmeaastase lepingu. „Mul oli pakkumine ka Iirimaalt. Aga tundsin, et välismaale minek lihtsalt välismaale mineku pärast ei tundunud mulle enam huvitav. Kui minna, siis ses vanuses juba raha teenimise eesmärgil. Praegu motiveerib mind palju rohkem võimalus teha Levadiaga Euroopas midagi suurt.“Head kuulamist!
Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Maksim Paskotši käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ rääkimas enda karjäärist ja sellest, kuidas olla mentaalselt tugev, et survele vastu seista.Pühapäeval ehk päev pärast Luksemburgi 1 : 0 alistamist salvestatud episoodis rääkisime alustuseks pisut eelmisest õhtust ja Eesti koondisest tervikuna.Seejärel vaatasime tagasi Paskotši karjäärile - miks temal õnnestus akadeemiast teha tugev samm meeste jalgpalli, kuid paljudel teistel pole see nii hästi välja tulnud?Pikemalt peatume vaimsel poolel: mis moodi Paskotši mänguks valmistub ja kui oluline see tema jaoks üldse on? Ideaalis algab üks koondisemängu päev tema jaoks kirikus ja bussiga mängule sõites on ta valmis juba kasvõi sõtta minema.Paskotši avaldadab ka karjääri valusaima koondisemängu, kus ta liiga vara liiga tugevalt põles. Seejärel räägib Paskotši luhtunud üleminekutest Prantsusmaa liigasse ja vaatab lõpetuseks ette tulevikule: tema eesmärk on alati olla parim ja nii soovib ta üle teha ka Ragnar Klavani karjääri.
Kui kõik läheb nii nagu tundub, tõuseb Tartu Welco järgmiseks hooajaks Premium liigasse ja Eesti jalgpallis nähakse kahe kümnendi järel Tartu derbit. Nii käis Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg" Welco asju lahkamas klubi tegevjuht Edgar Leht. Esiteks räägime olevikust ja minevikust ehk miks on tänavu läinud nii hästi ja millised mõõnad üle on elatud?Seejärel pisut Tartu derbist, selle tähtsusest ja rivaliteedist Tammekaga. Kuivõrd Welco fännid on üle Eesti kuulsad, vestleme ka tribüünil toimuvast ja sellest, miks on Raadil asjad nii mitte naa. Leht tunnistab, et publiku kaasamisega tuleb teha sihipärast tööd ning numbrite õhku täis ajamine – nagu Eestis endiselt praktiseeritakse – pole okei.Lõpetuseks ka tulevikust: kui Welco peaks tõesti Premium liigasse tõusma, siis kas klubi on selleks valmis? Mida on veel vaja teha ja kui palju saab ta paotada koosseisuplaanidest?PS! Kui 5MIINUSE räppar Korea siia satub, siis Welco soovib tema ära antud MMi palle tagasi saada.
Eesti jalgpallikoondise abitreener Joel Indermitte tunnistab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, et igavesti ta „parema käe“ rolli jääda ei soovi.„Ma ei ole selline vend, kes kavandaks oma tulevikku ette. Aga tegelikult arvan, et olen peatreeneri tööks valmis,“ ütleb kaheksa aastat – esmalt FC Floras ja nüüd Eesti koondises – Jürgen Henni abimehena töötanud Indermitte.Indermitte räägib põhjalikult sellest, millist jalgpalli peaks Eesti koondis(ed) mängima ja miks ei saa väikese riigi lahendus olla alati lihtsalt sügaval kaitses kannatamine.Juttu tuleb ka paari aasta tagusest Florast lahkumisest ning sellest, miks kauane klubi ei näinud teda peatreeneri ametis.„Ootamatu. Ja kindlasti valulik,“ tunnistab ta Flora toonast otsust meenutades. Kuid lisab samas: „Aga ma ei pea viha. See on osa jalgpallist.“Väga erinevate Eesti koondiste juures (erinevates rollides) tegutsenud 33aastane Indermitte avaldab veendumust, et me ei tohi ka keerulisema karakteriga mängijaid lihtsalt kõrvale jätta. „Meil ei ole Eestis selleks lihtsalt ruumi,“ leiab ta ning nimetab klubi ja koondise juhendamist justkui „erinevateks spordialadeks“.Kui aga küsida, kas ta eelistaks tulevikus Eesti koondise või mõne välisklubi peatreeneri ametit, tuleb Indermittelt kiire ja kõhklematu vastus: „Kindlasti Eesti koondis! Ma olen suur Eesti fänn!“
loading
Comments