Innovaatika

Veebruari teisel nädalal tähistati teemapäeva "Naised teaduses", mis oli pühendatud naisteadlaste tunnustamisele. Eesti Maaülikool fütopatoloogia lektor Kaire Loit räägib stuudios, kuidas temast sai teadlane, mis teda teaduse juures igapäevaselt paelub ja kuidas naisi ei pea tegelikult eraldi teadlastena esile tõstma, kuna naisi on teaduses paljudes astmetes palju rohkem kui mehi.

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja ja juhtivteadur Mare Kõiva ütleb, et kõik jutud sellest, kuidas keelt ei tohiks muuta ja et läbi muutuste väheneb Eesti keele lopsakus või puhtus, on rumalus. Eesti keel on täna oma parimas olukorras, kuna mõjutused maailma muudest keeltest, internetist, tehisintellektist ja veel kümnest muust kohast rikastavad keelt igapäevaselt.

3Di / Hades Geodeesia poolt kasutusele võetud erinevad tehnoloogilised lahendused annavad võimaluse viia ehitusvaldkonnas täpsuse ja tegelike andmete kogumise täiesti uuele tasemele, vähendades samal ajal kulutatud inimtundide hulka ja ehituse käigus tehtud vigu. Uus lahendus võimaldab igaühel kasvõi mobiiltelefoniga salvestada ja fikseerida hetkeolukord, tulemuseks on täielik 3D ruumiline mudel. Stuudios räägivad uuest lahendusest ettevõtte tegevjuht Tiit Hion ja tehnoloogiajuht Vaiko Veeleid. Saadet juhib ajakirjanik Martin Hanson.

Ükskõik mille loomiseks – olgu need kõlarid, lambid, mõni autodetail vms – on vaja tuua kokku terve rida inimesi projekteerijatest disaineriteni, eelarvestajatest insenerideni, turundajatest tellijateni. Projekteerimis- ja toote elutsüklihalduse tarkvara edasimüüja PLM Group pakubki võimalust oma uue tarkvaraga liita kõik toote elus olulist rolli mängivad inimesed ühte info- ja toimeruumi.

Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan räägib teadussaate stuudios sellest, et sarnaselt inimesele või loomadele, kes metsas elavad võivad haigeks jääda ka puud. Kui fauna puhul on haigused end kiired välja näitama, siis puude puhul on mõned täna probleemiks olevad haigused pärit juba 1970datest, mil hakati esmakordselt Eestisse tooma kaugemate maade istikuid.

Eesti uus platvorm Netiamet.ee on loodud väga selgelt lahendama ühte tööjõuotsingu probleemi: kuidas viia omavahel kokku kaugtööd otsivad ja seda pakkuvad pooled. Koroonajärgne maailm ei pea kaugelt töötamist enam kurioosumiks, tegemist on uue reaalsusega, mis aga vajab toimimiseks tänapäevaseid tööriistu.

Enamik inimesi teab patentide kohta seda, et need kaitsevad leiutisi varguste eest ja et eelmise sajandi alguses töötas patendiametis maailma üks kuulsamaid füüsikuid Albert Einstein. Tegelikult ei ole patendid nüüdki oma aktuaalsust kaotanud ja patendiameteid võib pidada ka omamoodi leiutiste raamatukoguks.

Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) valis eelmisel aastal parimaks maamajanduseriala õppejõuks Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli juhi professor Rando Värniku. Põhihariduselt agronoom, on Rando Värnik aastaid tegelenud maamajanduse ökonoomikaga ehk küsimusega, kuidas ettevõttes ressursse efektiivselt kasutada.

Eesti on eriline koht ja riik väga mitmel põhjusel, üks riigi vaatest ehk olulisim põhjus on meie e-identiteet. Maailmas unikaalne ökosüsteem, mis ühendab kõik vajaliku üheks kiiresti kasutatavaks süsteemiks. 15-minutilise ajaühiku sees on võimalik anda oma hääl valimistel, esitada tuludeklaratsioon ja uurida järele oma retseptide olukord.

Palju on räägitud sellest, et looduses kasvava biomassiga tuleks käia ringi palju heaperemehelikumalt, kui me seda siiani teeme. Et ei ole mõistlik ajada puiduhaket ahju või lasta niidetud heinal lihtsalt ära kuivada või biojäätmetel lihtsalt roiskuda. Eesti Maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas pakubki lahendusena välja biorafineerimise.

Viimased mitu aastat on visanud Eesti põllumeeste teele erinevaid kodaraid: lisaks pidevale probleemile kliimaga läbisime 2 aastat pandeemiat, millele järgnes sõda Ukrainas. Kõikidel nendel tragöödiatel oli ja on selge mõju ka põllumajandusele. Samas arvavad eksperdid, et meie farmerid saavad hakkama. „Loomulikult on kõigel, mis maailmas toimub mõju ka Eestis toimuvale. Kõige rohkem on räägitud ehk sellest, et Ukrainas toimuv sõjategevus on ajanud kogu maailmas ülesse väetiste hinnad. Need põllumehed, kes suutsid enne kriisi väetise veel vanade hindadega osta on hetkel heas seisus, enamus aga peab ostma vajalikud kuluvahendid juba uute hindadega. Samas on sõda kergitanud väga tugevalt ka vilja enda hinda. Kui need hinnad jäävad kõrgeks kuni saagi koristuseni, siis ei olegi põllumehel otseselt muret – kulud saavad kaetud, olgugi, et need kulud on normaalsusest kõrgemad,” selgitab Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover. Probleemide ees ollakse siis, kui vilja hinnad koristuse ajaks langevad. Kuigi kõik loodavad kiiret sõja lõppu, siis mida pikemalt konflikt kestab seda ebatõenäolisemaks hinnalangus muutub. See aga tähendab seda, et selle hinnatõusu sisendites saab enda kaela tarbija. „Pigem võivad sellele kõigel olla halvad mõjud tarbijate käitumisele Eesti toitu süüa, toitu, mis on kallim, kui see, mis tuleb suurematelt Euroopa turgudelt. Kuid meie riigi ja rahva toiduturvalisust praegused olukorrad ei mõjuta, sest oleme mitmetes suurema mahuga põllumajandusharudes tootmas palju enam kui ise suudame tarbida,” lisab professor. Stuudios rääkis saatejuht, ajakirjanik Martin Hansoniga kohalike põllumeeste hetkeolukorrast Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover. Mõtete ja küsimustega pöörduge meie poole kirja teel: innovaatika@delfi.ee

Alates 2018. aasta sügisest regulaarselt kogutud proovid näitasid, et Eestis kasvatatud kanade liha on Euroopa üks puhtamaid. Täpsemalt leidus selles näiteks Läti ja Leedu kanalihaga võrreldes kümnetes kordades vähem Euroopa Liidus kõige sagedasemat toiduga ülekanduvat kampülobakterit. Proove võeti kokku 429. Eestis kasvanud kanabroilerite lihalt leiti baktereid vaid kahel protsendil proovidest, samas kui Läti kanaliha puhul oli see number 37 ja Leedu puhul 67 protsenti. Eesti Maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise professor Mati Roasto ütleb, et täiesti mikroobivaba toitu, eriti toorest toitu, ei ole olemas, kuid paljuski sõltub toidu puhtus sellest, kui puhas on kasvatamine, tootmine ja pakendamine. „Eestis kuuluvad suured lihakäitlejad peamiselt põhjamaistele suurkorporatsioonidele ning see on üks põhjus, miks tootmise kõigil tasanditel kasutatakse väga rangeid bioohutuse ja hügieeninõudeid. Teine põhjus on kindlasti see, et Eesti toidutootmise tasandil tervikuna järgitakse väga rangelt kõiki seadusandlusest tulenevaid toiduhügieeni ja -ohutuse nõudeid ning ettevõtete enesekontroll on väga heal tasemel. Sellest tulenevalt on ka Eesti kanalihas kampülobaktereid vähem,” selgitab professor. Lindudel ja loomadel pesitsevad kampülobakterid soolestikus, kusjuures loomad ja linnud ise reeglina ei haigestu. Kampülobaktereid levitavad linnud ja loomad oma roojaga, mis võib kergesti sattuda ka toidu toorainetesse, näiteks lihasse või piima. Saastunud toidu söömine põhjustab inimestel kampülobakterioosi. Roasto ütleb, et see aga ei tähenda, et nende bakteritega saastunud toidutoorainet ei tohiks turustada, sest riiklikud toiduohutuse kriteeriumid selle patogeeni suhtes puuduvad. Pigem on oluline arvestada tõsiasjaga, et toores toit võibki mingil määral sisaldada ka teatud tõvestavaid mikroorganisme, mistõttu on oluline toidu korrektne ettevalmine ja liha puhul ka kuumutamine. „Kampülobakterid hävinevad korrektsel liha kuumutamisel kergesti ja nii on ka Läti ja Leedu kanaliha pärast korralikku kuumutamist ohutu süüa. Eriti tahaksin seda linnu- ja muu liha ja õige küpsetamise temperatuuri teemat rõhutada meid ees ootava grillihooaja olukorras. Ärge kõrvetage liha liiga kõrgel kuumusel ja ärge jätke liha seest tooreks. Leidke viis, kuidas kanaliha korralikult valmis küpsetada ja nii ei paku ükski grillimine hilisemaid üllatusi,” mainib Roasto. Liha grillimine peab toimuma pigem pikema aja jooksul, mitte liiga kõrgel temperatuuril. Korralikult grillitud liha on ühtlaselt läbi küpsenud, samas ei ole see ära kõrbenud. Samuti paneb professor kõigile südamele peamised toiduhügieeni reeglid. Esiteks, hoidke köögis alati puhtust, kasutage erinevate toidu toorainete (nt liha ja taimne materjal) puhul erinevaid lõikelaudu ja ärge saastage toore toiduga küpset toitu. Teiseks, ärge peske toorest liha, sest nii saastub ka köök ja sealt edasi ka teised toiduained, mis ei läbi kuumutamist. Kolmandaks, küpsetage kuumutamist vajav toit alati korralikult läbi – liha sisetemperatuur peab saavutama vähemalt 75 kraadi. Neljandaks, pange toit kindlasti pärast selle valmimist võimalikult kiiresti (ikka pärast söömist, kui midagi üle jääb) külmkappi. Toatemperatuuril ei tohi valmistoitu hoida kauem kui poolteist tundi. Viimaseks vaadake üle ka oma külmiku külmakraadid – külmkapp peaks ideaalis olema reguleeritud 2–4 kraadi juurde ja seda (temperatuuri) peaks kahtluse korral kontrollima/mõõtma. Jahedamas külmkapis on paremini tagatud nii toiduohutus kui ka toidu kvaliteet. Viimane tähendab seda, et toit püsib kvaliteetsena kogu säilimisaja jooksul. Stuudios oli toiduohutusest rääkimas Eesti Maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise professor Mati Roasto, saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage aadressil innovaatika@delfi.ee.

Eesti liigub veel ühe näitaja järgi kiiresti Euroopa (eba)normaalsusele järele: nimelt on viimase 20 aastaga põllumajandustootjate arv Eestis vähenenud viis korda. See tähendab, et maad harib väike arv suurfarme ja väiketalunikud, noored pered, kellel on soov maal põldu harima hakata ei ole selleks paraku võimalust. Põllumajandusmaa koondumise tulemusena jätavad suured põllumajandusettevõtted väikesed talumajapidamised ning põllumjandusega alustada soovivad noored maa kasutamise võimaluses ilma. Eesti Maaülikool metsanduse- ja inseneeriainstituudi metsa- ja maakorralduse ning metsatööstuse õppetool assistent Marii Rasva, kes oma doktoritöös Eesti põllumajandusmaa koondumisele laiemat tähelepanu soovib pöörata, et probleem ei olegi niivõrd selles, et suurtel tootjatel on palju maad, probleem on selles, et põllumajandusmaa koondumine suurte ettevõtete kasutusse muudab soovijatel põllumajandusega tegelema hakkamise võimatuks. „Ka täna on võimalik maale osta maja, mis asub metsade ja suurte põldude keskel, kuid mille enda juures on vaid mõnituhat ruutmeetrit maad. Sellist kinnistut, kus oleks majapidamisega koos ka piisavalt maad on peaaegu võimatu täna leida. See tähendab, et ilma muutusteta sureb maal elu välja ja see ei saa ka seal kuidagi uuesti tekkida,” ütleb Rasva. Doktorant lisab, et probleemil on palju tahke. Esiteks ei ole hea, kui ühele farmile kuulub palju maad, sest nii muutub põllumajandus üheülbaliseks. Teiseks tekitab selline jaotumine toidujulgeolekuga probleeme. Kolmandaks on aga mure hoopiski sotsiaalne, sest mida enam on väiketalusid – paarist paarikümne hektarini – seda rohkem tekib maale elu, inimesi ja tänu sellele ka kogukondi. „Kui Eestis põllumajandusmaa koondumisele piisavalt varakult tähelepanu ei pöörata, siis ühel hetkel võime enese leida olukorrast, mis on mitmeti sarnane Šotimaal aset leidnuga. Probleemiga tegelema hakkamise hetkeks oli kümnendik Šotimaa põllumaast koondunud 18 eraomaniku kätte. Praeguseks on sealne maaelu suuresti hääbunud ja valitsus teeb jõupingutusi, et seda suurte investeeringutega uuesti käima tõmmata. Võiksime Eestis eeskuju võtta Lätist ja Leedust, kus ettevõtted ja eraisikud saavad omada vaid kindla hulga maad. Lätis on selleks piiriks 2000 hektarit,” lisab Rasva. Saates rääkis Eesti põllumajandusmaa jaotumisest ja sellega seotud probleemidest Eesti Maaülikooli doktorant Marii Rasva. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Ideede ja küsimustega kirjutage meile innovaatika@delfi.ee.

Kliimamuutused on kogu maailmas ilmsed, aina enam liigub ideaalne toidutooraine kasvatamise vöö põhja suunas. Ei saa kindlasti veel väita, et varsti on nii soe, et kase otsas hakkavad õunad kasvama, kuid muutused on toimumas. Hetkel on need muutused Eestile veel soodsas suunas. „Eestis kasvab toidu tooraine väga hästi. Teraviljade osas toodame kindlasti palju enam, kui ise tarbime, mis tähendab, et osa teraviljast müüakse ka väljapoole. Pisut teine on seis juurviljadega, kuid ka seal ei ole probleem mitte kasvutingimustes, vaid turutingimustes – mujal on mingite toorainete mahukasvatus nii palju soodsam, et Eestis ei ole vaja rõhku sellele konkreetsele viljale panna,” räägib Eesti Maaülikooli taimekasvatuse dotsent Evelin Loit. Teiselt poolt tuleb Loiti sõnul kiita ka seda, kui kõrge kvaliteediga on Eestis kasvatatud tooraine. Iga aastaga suudavad kasvatajad astuda sammu edasi nii mahtude kui ka kvaliteediga. Sellele on abiks nii uued tehnoloogiad kui ka muutuv kliima, mis läheb soojemaks. Eriti talviti, mis on tihti olnud meie kandis toidutooraine kasvatamise murekoht. „Hea on tõdeda ka seda, et eestlane armastab Eesti toitu, see omakorda aga annab kohalikele põllumeestele kindluse, et kõik see, mida nad kasvatavad, on oodatud ja selle eest on võimalik saada ka väärilist tasu. Minu meelest on Eesti toidu ja ka Eesti toidutooraine kasvatamise tulevik helge. Lisaks praegu kasvatatavatele kultuuridele võib lähiajal lisanduda veel ka selliseid, mida siiani ei olnud otstarbekas meil kasvatada. Elame, näeme,” lisab taimekasvatuse dotsent. NB! Pääsukesemärk aitab tarbijal valida Eesti toorainest valmistatud toitu! Stuudios rääkis Eesti toiduainete kasvatamisest ja sellest, kas Eesti suudab end ka tulevikus ära toita, Eesti Maaülikooli taimekasvatuse dotsent Evelin Loit. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste ja ideedega kirjutage meile aadressil innovaatika@delfi.ee.

Viinapuid on Eestis kasvatatud juba aastakümneid, kui mitte sadu. Kuid alati talveaedades ja kasvuhoonetes, seda nii mõisaaegadel kui ka hiljem eraaedades. Need viinamarjad on olnud pigem eksklusiivsed hobitegevuse tulemused kui laiemalt levinud põllumajanduse osa. Kliimamuutused ja maailmaturu soov mitteveinimaade veinide järele on aga viinapuude istutamisele lükanud sisse enneolematu hoo. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aianduse õppetooli assistent Mariana Maante-Kuljus kaitses äsja oma doktoritöö teemal „Viinapuu saagi küpsusnäitajad”, milles uuriski klimaatilist ja põllumajanduslikku hetkeolukorda viinapuude kasvatamiseks Eestis ning kas viinamarju on võimalik kasvatada selliselt, et saada kvaliteetne saak söömiseks ja veiniks. „Peamiselt uurisin ma meile tuntud hübriidsortide, nagu „Hasansky Sladky”, „Zilga” ja „Rondo” saagikuse teemat, sest need on need viinapuud, mis meie kliimasse mõeldud. Eestis kasvatatakse neid viinamarju juba üsna rohkesti ja turule on tulnud ka nendest viinamarjadest toodetud veine. Peamiselt kasvavad need viinapuud avamaal, kuid neid on istutatud ka kasvuhoonetesse. Saagikuse hulk ja marja suurused on muidugi alati kasvuhoone kasuks,” selgitab Maante-Kuljus. Viinapuid on väga erinevat liiki. Veini toodetakse soojemas kliimas Vitis vinifera nimelise viinapuuliigi marjadest, kuid meile sobivad kasvatamiseks hübriidsordid, mis on saadud erinevate liikide ristamisel. Samas on kogu planeedil palju neid viinapuid, mis on mõeldud vaid söögimarjade kasvatamiseks. Eestis on mõtet kasvatada ikkagi neid marju, millele võimalik anda suurim lisaväärtus ehk ajada marjamahl veiniks. „Samas kasvab Eestis ka söögiks viinamari väga hästi ja kui seda piisavalt suurelt teha, võib ka see olla kasumlik. Kuid kasvatada tuleks neid marju ikkagi kasvuhoones,” räägib Maante-Kuljus. Kes ei tea, siis parimad veiniviinamarjad kasvavad mõlemal maakera poolusel 30. ja 50. laiuskraadi vahel, kohtades, kus aastane temperatuur jääb 10–20 kraadi vahele. Eestis saab selliseid tingimusi luua kasvuhoones. Kellel on suurem huvi mainitud doktoritööga tutvumise vastu, saate selle dokumendi alla laadida SIIT! Stuudios käis oma kaitstud doktoritööst rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aianduse õppetooli assistent Mariana Maante-Kuljus. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Eestis lendab ringi pisut üle kolmekümne liigi pistesääsklasi (Diptera: Culicidae), mida meie kõik tunneme lihtsalt sääskedena. Vaid osa neist liikidest kuuluvad aga nii-öelda Eesti lennuväe hulka ja kimbutavad suvekuudel rahulikult aias askeldavaid või linnatänavail kõndivaid inimesi. Nagu juba öeldud, siis meid pistavad – just pistavad, mitte ei hammusta nagu parmud – ja meilt imevad verd vaid emased sääsed, kes vajavad proteiini, et muneda munad. Kui veri võetud ja munad munetud, liituvad ka emased sääsed isastega, kes kogu oma elu vältel toituvad vaid nektarist ja muudest taimemahladest. „Kuna sääskede puhul on erinev viis, kuidas nad talvituvad – mõned munadena, mis kooruvad kohe kevadel, mõned aga vastsetena, mis samuti kevadel kohe toimetama hakkavad, või emassääskedena, kes hakkavad alles kevadel munema –, siis jätkub sääski ja nendest tulevat nuhtlust tervesse suvesse. Aga kui tahate teha vaatlust, siis võite panna tähele, et kevadel ja hilissuvel lendavad ringi erinevad sääsed, kes on ka erineva välimusega,” räägib Eesti Maaülikooli sääseuurija Heli Kirik. Lisaks sellele, et sääsed on tüütud ja kimbutavad nii inimesi kui loomi, on nad tegelikult ka ohtlikud. Praeguses pandeemiaolukorras oleks vaja tähelepanelikumalt vaadata, kuidas ja milliseid haigustekitajaid sääsed levitavad. „Malaaria on ehk kõige tuntum haigus, mida sääsed levitavad. Eksiarvamus on see, et malaaria on vaid kuumade ja kaugete maade mure. Ka Eestis on keskajal seda haigust levinud, toona tunti seda kui halltõbe. Aga kergemate sümptomitega haiguseid levitavad sääsed ka täna, mis tähendab, et igal juhul on mõistlik neid putukaid endast eemale hoida,” räägib Kirik. Vaatamata verd imevate putukate olulisusele tüütute segajate ja haigustekitajate kandjatena on need lülijalgsed Eestis vahepeal pikka aega teadusliku tähelepanuta jäänud. Arvestades nii meil kui ka mujal maailmas toimuvaid kiireid muutuseid, on paras aeg kohalike pistesääsklastega lähemat tutvust teha. Nii kutsubki Kirik noori maaülikooli õppima, sest putukamaailma uurimisel on tema kõrval ruumi veel paljudele särasilmsetele teadlastele. Stuudios käis sääskedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant, sääseuurija Heli Kirik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Kevad tähistab haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Eesti Maaülikooli juurde kuuluvas tehnikainstituudis antava inseneriharidusega võib minna maailma vallutama. Vaatame lähemalt energeetikaalast haridust. „Maaülikoolis antakse ühelt poolt äärmiselt klassikalist inseneriharidust, selle teooriast praktikani. Meie juures õpivad inimesed, keda huvitab see, kuidas maailm töötab, mismoodi seda kõike veelgi paremini tööle panna ja mida uut veel võiks olla vaja välja mõelda. Mis meid aga eristab, on see, et meie suund on alati pigem ökoloogilise, rohelist mõtlemist järgiva hariduse poole. See, et me oleme maaülikool, ei tähenda otseselt seda, et õpime vaid traktoreid või farmienergeetikat, kuid kaldus selles suunas oleme,” räägib Eesti Maaülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi. Lektor lisab, et tema alal ehk energeetikas on üldse hetkel kuumimaks sõnaks kliimaneutraalsus, ökoloogilisus. See aga tähendab seda, et otsitakse viise, kuidas toota aina rohelisemalt nii elektrit kui ka soojust. Suurimaks väljakutseks on leiutada uusi viise energia tõhusamaks ülekandeks või levitamiseks. „Toon ühe näite: Hiinas ehitatakse hetkel suuri ja võimsaid, puhast energiat andvaid hüdroelektrijaamu. Need jaamad asuvad aga suurtel jõgedel, mis omakorda asuvad mägedes ehk tuhandete kilomeetrite kaugusel tarbijatest Pekingis ja Shanghais. Nii ongi hetkel suurim töö käimas just uute liinide väljatöötamiseks ja ehitamiseks, millega saaks väikeste kadudega selle energia inimesteni tuua. Väga laiaspektriline valdkond, kus on rakendust piltlikult igavikuks,” räägib Jõgi. Teine valdkond, mis on tõusmas ja mis on olulisust kogumas, on väikeenergeetika ehk lokaalsed, kogukondlikud, linnaosi, küla või ka ühte majapidamist varustavad lahendused. Olgu need siis tuult, päikest või mõnda muud lahendust ära kasutavad. „Suurenergeetika jääb alati olema. Eesti puhul siis põlevkivienergeetika, tulevikus kindlasti räägitakse ka tuumaenergiast. Aga see ei tähenda, et iga inimene või inimeste grupp ei võiks ise olla energia tootja, seda siis väga konkreetselt enda vajaduste katmiseks. See on valdkond, mis areneb ja kus on palju põnevat tulemas,” selgitab Jõgi. Stuudios käis Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Eesti Maaülikool ootab uueks õppeaastaks jälle uusi kirglikke inimesi insenerideks õppima, üks valik on võtta fookuseks näiteks biotehnoloogiad. Sellise haridusega inseneridel on tööpõld lai ja pikk, sest neid inimesi, kes oskaksid maailma töös hoida, on vaja nii vabrikutes, farmides kui ka IT-ettevõtetes. Kevad tähistab aga haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Räägimegi kahe Eesti Maaülikooli teadlase ja lektoriga, miks peaks valima just maaülikooli ja insenerihariduse, milline on inseneri koht ühiskonnas ja mida saab maaülikoolis õpituga pihta hakata. Edukad ühiskonnad ja majandused toimivad paljuski insenerielukutse esindajate peal. „Ülikooli roll ühiskonnas on lihtsustatult kolmetahuline: esiteks teaduse tegemine, siis järgmise põlvkonna õpetamine, ja kolmandaks ühiskonnale (näiteks ettevõtetele) suunatud teenuste pakkumine. Meie, eriti minu profiil on keskendunud viimasele kahele: õpetamisele ja ülikooli poolt pakutavate teenuste korraldamisele. Oluline ju on, et tehtav teadus ja väljaõpetatud inimesed leiaksid rakendust õigetes kohtades. Kuid ka see, et me koolitaksime neid inimesi, keda reaalselt vaja on,” räägib maaülikooli õppejõud Tõnu Leemet. Maaülikooli lektor Marten Madissoo lisab, et inseneriks olemine on lisaks haridusele ka mõtlemisviis, suhtumine. „Meid huvitab, kuidas asjad toimivad, kuidas neid paremaks teha ja ühiskonna hüvanguks rakendada. Meie õpetamegi seda, millest maailm koosneb, kuidas asjad omavahel suhestuvad ja käituvad. Teeme seda nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Meil on oma labor, kus teeme asjad, mida teoorias õpime, kõik ka praktiliselt läbi. Pole palju kohti, kus noored saavad näiteks uurida veerand miljonit eurot maksavaid masinaid, meil on vahel sellised traktorid laboris olemas,” lisab lektor. Stuudios käisid Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi mõõtetehnika teadur, õppejõud Tõnu Leemet ning hüdraulika ja pneumaatika lektor Marten Madissoo. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Märtsikuu kolmas teadus- ja haridussaade „Innovaatika” keskendus toidule, peamiselt selle raiskamise ja äraviskamise valusale teemale. Pikalt on räägitud, et pool maailma viskab ära sellise hulga toitu, mis teisel poolel on puudu. Mis pilt vaatab vastu 2021. aastal, kui räägime toidust, selle kasvatamisest ja tootmisest, raiskamisest ning äraviskamisest? 2008. aasta tõi maailma ajalukku huvitava olukorra, kus ühel hetkel elas maailmas korraga sama palju rasvunud ja näljahädas inimesi – umbes 800 miljonit. Nüüdseks on meil rasvunuid planeedi elanike hulgas muidugi kordi enam, samas kui näljas elavate inimeste hulk langeb. Elame suurema osa planeedi ulatuses arulagedas toidu ülekülluses, mis omakorda toob kaasa ka hoolimatu suhtumise sellesse, mida sööme, kuidas seda hoiame ja raiskame. „Toidukaod tootmises ja raiskamine järgmistes toidutootmis- ning tarbimisetappides on korraga nii majanduslik, sotsiaalne kui ka hariduslik probleem, millele ei ole lihtsat ja kiiret lahendust. Kindel on see, et ükski inimene ei taha toitu raisata, kuid paratamatult seda ette tuleb ja kui arvutada kokku kõik inimesele sobilikud raisku läinud toidukilod, siis saame nii maailma kui ka Eesti lõikes hämmastavalt suured numbrid,” räägib Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik. Professor pakub välja, et lahendus oleks süsteem, kus toidukadusid ja raiskamist oleks võimalik objektiivselt vaadelda. Süsteem, kuhu iga toiduahela osa saab panna oma kaod, raiskamised kirja. „Sellisel juhul oleks võimalik näha, kus ja milliseid kadusid esineb. See aga annab kohe kaks võimalust: astuda samme kao vähendamiseks või leida viis, kuidas pöörata kadu uueks äriks,” mainib Värnik. Hea näide siia on piimatööstuses juustutootmise kõrvalprodukt vadak, mis pikalt oli tootjatele kulu, kadu ja jääde. Nüüdseks on sellest lisaproduktist saanud aga väga nõutud tooraine kogu maailmas. Jäätmetest ja kaost on arenenud välja uus äri, millega koos on kadunud ka toidukadu. Professor Värnik ja tema meeskond said selle aasta veebruaris kaante vahele uuringu „Toidujäätmete ja toidukadude teke Eesti põllumajanduses ja kalanduses“, kus vaadeldi seda, milline on toidukadu toidutootmises ehk ahela esimeses osas. „Tulemused olid üllatuslikud, sest osas toidutootmisvaldkondades on olukord Eestis parem, kui arvasime, teistes, kus seda ei ootaks, aga jälle halvem. Üldises pildis oleme oma probleemidega Skandinaavia ja Euroopaga samas seisus. Paremaks saab aga minna peaaegu igas tootmises,” mainis Värnik. Stuudios käis toiduraiskamisest ning selle vastu võitlemisest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Märtsikuu esimeses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” räägime pikemalt Eesti piimandusest ning sellest, kuhu Eestile nii oluline valdkond 21. sajandil suundumas on. Kohalik piimatootmine on võimas, pikkade traditsioonidega ja nüüd teel uude ajastusse, kus laineid lööb digitaliseerimine, värsked tootmissuunad ning mahe maailmapilt. „Toidu tootmises on piimandussektori eripäraks Eestis see, et me teeme siin praktiliselt kõik ise, alates sööda tootmisest kuni tarbijatoodeteni, millest üks osa tarbitakse ära Eestis kohapeal ja teine osa läheb väga erinevatele eksportturgudele. Lisaks on aastakümnete jooksul Eestis välja arendatud terviklik piimandust toetav võrgustik jõudluskontrolli, aretusühistu, kutse- ja kõrghariduse, teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegelevate asutustega,” selgitab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira. Viira lisab, et üheks oluliseks piimanduse edu aluseks on ka pärast iseseisvumist tehtud laiaulatuslikud investeeringud Eesti farmides – oleme jõudnud olukorda, kus Eestis on maailma uusim tehnoloogia. „Piimatöötlemises on asi keerulisem. Kõiki piimatööstusi on küll kaasajastatud, aga ühtki uut suurt ja kaasaegset piimatööstust ei ole peale nõukogude aja lõppu rajatud. Seega on arvestatav arenguruum, nii efektiivsuse kui kvaliteedi osas. Eesti toiduainetööstuse ekspordivõimaluste realiseerimisel on olulisem osa kanda just suurematel tööstustel,” selgitab Viira. Samas märgib ta, et Eesti tarbijad naudivad siiski väga mitmekesiseid ja kvaliteetseid piimatooteid ning sellele annavad oma tugeva panuse just viimastel kümnenditel rajatud paarkümmend talumeiereid. Miks aga on piimandus saavutanud Eestis sellise tähtsuse? Põhjus lihtne: meie niitude ja neil kasvava taimestiku liigirikkus loob ülisoodsad tingimused karja pidamiseks, mis omakorda annab väga häid tulemusi lüpsil. Praegu peetakse Eestis ligi 85 000 piimalehma, millele lisandub sama palju noorloomi. Lisaks sellele, et piimatoodetega suudetakse katta ära kogu Eesti vajadus, tegeletakse tugevalt ka ekspordiga. „Ajad muutuvad ja sellega seoses ka piimanduse olukord. Näiteks on täna üheks oluliseks ekspordiartikliks vadakupulber, mis läheb suures koguses Hiina, kus sellest valmistatakse lastetoite. Pikki aastaid oli vadak piimandussektoris tülikaks jääkproduktiks, millest vabanemine oli kulukas. Täna teenitakse sellega raha,” selgitab MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Kuigi valdkond näib esmapilgul vanamoeline, on väga uuenemisaldis piimandus aktiivselt uusi lahendusi otsimas ka digitaliseerimise ja innovatsiooniprojektide kaudu. Näiteks on farmikatseni jõudnud täielikult eestlaste arendatud lahendus, vasika naha alla sisestatav tervisekiip ja seda lugev tarkvara. Kiip suudab analüüsida looma tervisenäitajaid ilma inimese osaluseta, tuvastades looma haigestumise kaugelt enne seda, kui hakkavad ilmnema välised sümptomid, ja anda varase teavituse karjapidajale. Haigestunud looma suurest rühmast eraldamisega saab ülejäänud karja nakatumisest päästa. Sellega hoitakse kokku tööaega, kuid jõutakse sekkuda varem, mis vähendab vajadust raviks ja sellega ka üldist ravimite kasutamist. „Ühelt poolt on kasutegur sellest projektist ilmne, kuid ära ei tohi unustada ka seda, et kõik selline informatsioon ja andmed eraldivõetuna on ka ise toode ja väärtuslik müügiartikkel, mille alusel saavad teised firmad teha oma tooteid paremaks, ülikoolid tegeleda teadustööga ja nii edasi,” selgitab Tamm 21. sajandi põllumajanduse suundumusi. Stuudios käisid Eesti piimandusest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ning MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.