Kes me oleme? Kust me tuleme?

Seekordne taskuhäälingu sarja «Kes me oleme? Kust me tuleme» saade toob meid tänapäevale lähemale, I aastatuhande teise poolde, aega mida on hakatud nimetama viikingiajaks. Kas võime rääkida tolleaegsetest Eesti alade inimestest kui eestlastest, kas võime rääkida, et meie esivanemad olid osa viikingite maailmast, kuidas siis meil elati ning millised võisid olla suhted naabritega, seal hulgas skandinaavlastega. Stuudios on arheloog Marika Mägi, keda peetakse meie viikingiajastu parimaks eksperdiks ja Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kellel matemaatiku ja meredeuurijana on ka palju öelda selle kohta, kuidas Eesti rannik, sadamakohad ja võimalikud inimeste liikumisteed võisid tosina sajandi eest välja näha.

Jaak Aru: „Üks suurimaid saladusi fennougristikas, meie sugulasrahvaste ajaloos on see, miks siis liiguti ikkagi nii kaugele põhja. Kus on küll igavest valgust, kuid kus on ka meeletult külm ja pime. See on väga erinev, kuidas me geneetiliselt tajume sooja ja külma – mul on perekonnas kaks liiget kes naudivad talisuplemist ja kaks kes kaldal külmetavad. Tõenäoliselt olid vaimsel tasandil tähed see tõmme, mis soome-ugri rahvaid ja kõiki neid teisi rahvaid põhja poole liigutas. Kui vaadata tähti ja kuulata muusikat, siis võib-olla saabki kõigest paremini aru.“

Lisaks inimliku väljanägemise kujunemisele evolutsiooni käigus, tuleb uurida ka mismoodi võis töötada kunagiste inimeste mõistus. Loomadega võrreldes jätava inimesed endast maha teistsuguseid jälgi: nad kasutavad tööriistu ja tuld, tegutsevad plaanipäraselt. Jälgede järgi saame tuletada, mis inimese ja inimese eellase peas. Inimkona ajalugu näitab, et igasuguse tegevuse aluseks on meil peas tekkinud plaan.

Arheoloogiaprofessor Aivar Kriiska jätkab meie esiajaloo selgitamist hõlmates selle korral aega 3900 a eKr kuni 1500 a eKr.

Postimehe uudistetoimetaja Aimar Altosaarel on külas Tartu Ülikooli evolutsioonilise genoomika professor Mait Metspalu, et lähemalt tutvustada inimeste geneetilist varieeruvust. Kuidas aitab geneetilise varieeruvuse uurimine kaasa rahvastiku demograafia ja sugulassuhete uurimisele? Millisesse aega on võimalik tagasi viia tänast Eesti-sisest geneetilist struktuuri? Kes on eestlastele geneetiliselt lähedamad, soomlased või lätlased?

Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar kutsus külla arheoloogi, Eesti Teaduste Akadeemia liikme Valter Langi, et heita valgust eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste kujunemisloosse. Arheoloogilise ainese põhjal arvatakse, et lääneuurali keelt kõnelenud inimrühmad tulid Eestisse Ida-Euroopa metsavöötmest, enamasti Volga-Oka piirkonnast.

Inimkonna kujunemise uurimisse on tänuväärselt panustamas geneetika, mille abil on võimalik saada selliseid teadmisi, millest veel mõnikümmend aastat tagasi poleks isegi osanud unistada. Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar kutsus külla Tartu Ülikooli arheogenoomika professori Kristiina Tambetsi, et süüvida avastustesse ja järeldustesse, mida geneetika lubab inimkonna ajaloo kohta teha.

Aimar Altosaarel on külas Tartu Ülikooli keeleteadlane Renate Pajusalu, et otsida vastuseid keele tekke ja arengu kohta. Mis on keele evolutsiooniline kasu? Mida kujutab endast viie keele tekke teooria? Miks on traditsiooniliste kultuuride keeled palju keerulisemad?

Kõige vanemad arheoloogilised märgid Eesti alade asustamisest on umbes 9000 eKr, pärast jääaja taandumist. Kas paikseid inimesi võis siin olla juba varem? Kuidas ja kust Eesti ja naaberalad asustati, millised inimesed siin kiviajal elasid? Aimar Altosaarel on külas Tartu ülikooli arheoloogiaprofessor Aivar Kriiska, kes uurib Eesti kiviaega.

Aimar Altosaarel on külas psühholoog Aaro Toomela, et rääkida lahti, kuidas erineb inimene kõigist teistest loomadest, milliseid märke on inimeste eellaste arengust ning kuidas kujunes kõne.

«Kes me oleme? Kust me tuleme?» on küsimused, millele inimesed on ikka vastust otsinud. Ajaloost, kultuurist, geneetikast. Mineviku parem teadmine aitab mõtestada tänapäeva ning selgelt näha tulevikku. Uue Postimehe taskuhäälingu avasaates on Aimar Altosaarel külas fotokunstnik Peeter Laurits, et rääkida kõige vanematest jälgedest, mida on leitud kunsti- ja muusikaloomingu tekke kohta.