Tähenduse teejuhid

"Tiiu Silves võttis arvelaua, klõbistas sellega oma veerand tundi, pani dollarid ja rublad kokku. Lõpuks tekkis sinna alla lõppresultaat: "Hea küll, Tafenau, saad need pillid, aga üksteist tuhat rubla ja nelikümmend tonni rauda." – "Ma ütlesin, et okei, siis on asjad nii"," meenutab Raivo Tafenau üht värvikat episoodi oma muusikuteelt. "Tähenduse teejuhtide" 228. vestlusringis osales Raivo Tafenau oma kauaaegse lavapartneri ja sõbra Ain Aganaga. H.

“Kolm kõige rohkem sõltuvust tekitavat ainet [vähem ohtlikumast kõige ohtlikuma suunas, H.] on heroiin, süsivesikud ja kuupalk,” on öelnud Nassim Taleb. “Nüüdisaegse läänemaailma kõige iseloomulikum tunnusjoon on kõikvõimalike sõltuvuste vohamine,” lisab talle hollandi idealistlik filosoof Bernardo Kastrup. “Ma nimetan sõltuvust rumalaks sõbraks, kes aitas mind omal viisil raskest ajast läbi, kuid kes ei suuda õppida ja ei saa aru, et tema abi teeb mulle juba ammu kahju,” sekundeerib kahele eelmainitule kanada tervendaja Gabor Mate. Need kolm mõtet ongi meie tänase jutuajamise tõukelaud. Juttu tuleb sõltuvusest, depressioonist, päevauudistest ja kuupalgast. Peatse kohtumiseni!

Külas Karmo Kroos ja Henn Käärik.

“Aldous Huxley on võtmeisik selles suures transformatsioonis, mille keskel me ennast täna leiame,” ütles Tähenduse teejuhtide 34. numbrile antud intervjuus Briti bioloog Rupert Sheldrake. 6. septembril algab EBS-is kursus “Igavene filosoofia”, kus me püüame lahata Aldous Huxley elu ja loomingu taustal käimasoleva epistemoloogilise kriisi põhjuseid. Minu ja Kaie kõrval astuvad sellel kursusel üles ka Andreas ja Sven. “Moodsa vaimulaadi kriitiline kitsaskoht on oma loomult epistemoloogiline ja seetõttu peame väljapääsu otsima just siit,” kirjutab oma äsja eesti keeles ilmunud suurepärases raamatus “Õhtumaa vaimu passioon” USA kultuuriloolane Richard Tarnas. Kui nii, siis ei ole eesoleva kursuse ja teisipäevase vestluse teema kindlasti pliiatsist välja imetud.

Sorokinist Karmo Kroosi ja Henn Käärikuga.

Tänases saates räägime Prahast pärit USA psühhiaatri Stanislav Grofi elutööst Raimo Kaarlaiu ja Aleksander Eeri Laupmaaga.

Armeenia päritolu müstikust [Georgi Gurdžijevist](https://ggurdjieff.com/) oleme seni rääkinud kahes saates: 125. "Pühad hümnid" ([Robert Jürjendal ja Rainis Toomemaa](https://www.youtube.com/watch?v=BUAXrbPcZeM&t=1s)) ja 206. "Neljas tee" ([Maarja Lillemäe ja Alar Tamming](https://www.youtube.com/watch?v=rDaNuSYLVwU&t=1s)). Täna tuleme Alari ja Maarja selle teema juurde jälle tagasi. Peatse kohtumiseni! H.

"Mida teha, kui on keha?" küsis [Albert Trapeež](https://www.youtube.com/watch?v=IXWYsoBiJWY&t=1s) juba mitu aastakümmet tagasi. Kuivõrd vastus on jätkuvalt ebaselge, siis arutleme sel teemal [Kehapsühhoteraapia assotsiatsiooni](https://www.kehapsuhhoteraapia.ee/) presidendi Robert Randmaga, kellest ma kuulsin esimest korda [Aleksander Eeri Lauprmaa](https://www.youtube.com/watch?v=CMnHd5giQo8&t=24s) käest, kes on tänane teine saatekülaline. Peatse kohtumiseni! H.

"Langus, allakäik, praak ei vääri iseenesest hukkamõistmist: ta on elu, elu kasvu paratamatu tagajärg. Dekadentsinähtus on sama vajalik kui elu mistahes tõus ja edasiliikumine: teda minema pühkida pole võimalik. Vastupidi mõistlik on talle jätta tema osa... Kõigi sotsialistlike sotsialistlike süstemaatikute häbiks arvavad nad, et võib leiduda tingimusi, ühiskondlikke kombinatsioone, mille puhul enam ei kasvaks pahe, haigus, kuritegu, prostitutsioon, häda... Aga see tähendab elu hukkamõistmist... Nooreks jäämine ei ole ühiskonna võimuses. Juba oma jõulisimas seisundis peab temas tekkima prahti ja laguaineid. Mida energilisemalt ja julgemalt ta edeneb, seda rikkalikum saab olema tema ebaõnn, väärareng, seda lähemal on tema allakäik... Vanadust ei likvideerita institutsioonide abil. Haigust samuti mitte. Ka mitte pahet," kirjutab Friedrich Nietzsche dekadentsi mõistest. Dekadentsist ja Nietzschest me [Leo Luksi](https://www.youtube.com/watch?v=PgIsergEth8&t=8s) ja [Jaanus Soovälja](https://www.youtube.com/watch?v=Huy1y4yjY54&t=1s) salvestatud jutuajamises rääkisimegi. Head uudistamist! H.

"Lavastuse „Lõpp“ loomise protsessis kohtusid tegijad nendega, kes on seotud elu viimasel veerel olemisega, omamoodi sillaehitajatega: hingehoidjate, pühakirja ja rahvapärimuse tundjatega. Soovisime leida vastust küsimusele: „Kuidas oleks kõige õigem ära minna?” või pedagoogiliselt öeldes: „Kuidas õppida surema?” Millised võiksid olla tänapäevased üleminekurituaalid sinna, millest keegi midagi ei tea ja kust pole eal tagasi tuldud? Kas peaksime alati vaatama vananemisele ja siit ilmast lahkumisele just pessimisminoodiga või saab suremises näha ka suurt ja surematut – ülemlaulu elule?" Seisab lugeda [Vanemuise veebilehel](https://www.vanemuine.ee/repertuaar/lopp/). Tänases saates räägime "Lõpu" lavastaja [Marta Aliide Jakovski](https://www.youtube.com/watch?v=4J94kKVnMtg&t=114s) ja surmateadlase [Karl Käsnapuuga](https://www.youtube.com/watch?v=9PID2xL8WDs&t=13s) sellest, kuidas oleks kõige õigem lõpp-peatusesse sammuda. Peatse kohtumiseni! H.

"Kolm kõige rohkem sõltuvust tekitavat ainet [vähem ohtlikumast kõige ohtlikuma suunas, H.] on heroiin, süsivesikud ja kuupalk," on öelnud [Nassim Taleb](https://www.apollo.ee/prokrustese-sang.html). "Nüüdisaegse läänemaailma kõige iseloomulikum tunnusjoon on kõikvõimalike sõltuvuste vohamine," lisab talle hollandi idealistlik filosoof [Bernardo Kastrup](https://teejuhid.postimees.ee/7940791/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-bernardo-kastrupiga-jungi-kroonijuveel). "Ma nimetan sõltuvust rumalaks sõbraks, kes aitas mind omal viisil raskest ajast läbi, kuid kes ei suuda õppida ja ei saa aru, et tema abi teeb mulle juba ammu kahju," sekundeerib kahele eelmainitule kanada tervendaja Gabor Mate. Need kolm mõtet ongi meie tänase jutuajamise tõukelaud. Juttu tuleb sõltuvusest, depressioonist, päevauudistest ja kuupalgast. Peatse kohtumiseni! H.

"Aldous Huxley on võtmeisik selles suures transformatsioonis, mille keskel me ennast täna leiame," ütles Tähenduse teejuhtide 34. numbrile antud intervjuus Briti bioloog Rupert Sheldrake. 6. septembril algab EBS-is kursus "Igavene filosoofia", kus me püüame lahata Aldous Huxley elu ja loomingu taustal käimasoleva epistemoloogilise kriisi põhjuseid. Minu ja Kaie kõrval astuvad sellel kursusel üles ka Andreas ja Sven. "Moodsa vaimulaadi kriitiline kitsaskoht on oma loomult epistemoloogiline ja seetõttu peame väljapääsu otsima just siit," kirjutab oma äsja eesti keeles ilmunud suurepärases raamatus "Õhtumaa vaimu passioon" USA kultuuriloolane Richard Tarnas. Kui nii, siis ei ole eeoleva kursuse ja teisipäevase vestluse teema kindlasti pliiatsist välja imetud. Peatse kohtumiseni! H.

Tänase saate lähtekohaks on šveitsi maalikunstniku Arnold Böcklini surematu teos "Surnute saar". Eks vaatame, kuhu see maal meie jutu kannab. Peatse kohtumiseni! H.

Friedrich Nietzsche loomingut raamistab Wagneri-usku astumine ja sellest ärapööramine, kirjutab Jaan Undusk oma järelsõnas äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Nietzsche kahele Wagneri-teemalisele kirjatükile "Wagneri juhtum" ja "Nietzsche contra Wagner". Tähenduse teejuhtide 220. vestlusringis tulevad eelnimetatud trükise taustal jutuks Friedrich Nietzsche ja Richard Wagneri vastuoksuslikud suhted. Peatse kohtumiseni! H.

Võib-olla te teate, et ma olen suur Nietzsche austaja. Nietzsche kritiseeris väga teravalt dogmaatilist kristlust, iseäranis institutsioonidesse tardunud kristlust. Samas on Nietzsche väga paradoksaalne mõtleja. Ta ei uskunud näiteks, et teadusrevolutsioon oleks saanud juhtuda ilma kristluseta, täpsemalt ilma katoliikluseta. Nietzsche arvas, et tuhande aasta vältel olid eurooplased harjunud nägema ja tajuma ümbritsevat maailma kõikehõlmavas ja sidusas, kindlatest aksioomidest tuletatud mõtteraamistikus," räägib Jordan Peterson. Temast ja Friedrich Nietzschest sellest saates juttu tulebki.

Kevadhooaja avasaates räägime filosoofiast Tammsaare ja meie endi eludes.

31. vestlus tõukus Friedrich Nietzsche 1872. aastal ilmunud esimesest raamatust "Tragöödia sünd". Mulle jäid Jaanuse ja Mihkli seltsis veedetud reede pärastlõunast meelde kaks asja: 1) tragöödia on midagi, mis juhtub Apollo ja Dionysose vahel 2) tragöödia teeb kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, mis on paratamatu.