15. novembril on Vabal Akadeemial külas Kaarina Rein, kes kõneleb Tartu ülikooli identiteedist Rootsi ajal.
Oleme sügavas sõltuvuses fossiilenergiast. Planeedi soojenemine kiireneb ja otsime meeleheitlikult, kuidas võita aega sõltuvusest vabanemiseks. Kas ookeani sügavus ja avarus võimaldavad kliimasekkumist, mis annaks lisaaega?
Sada aastat tagasi, 1924. aasta jõulude ajal, algas Kohtlas Riigi Põlevkivitööstuses põlevkiviõli tootmine tööstuslikus mastaabis. Kui 1920. ja eriti 1930. aastate teisel poolel nägid Eesti poliitikud, et põlevkiviõli tootmine on parim tee Eesti ühiskonna rikkuse tõstmiseks, siis täna on valdav seisukoht, et põlevkivi ei saa olla Eesti rahvusliku rikkuse loomise aluseks ja selle väärindamine peab lõppema niipea kui võimalik. Kui poliitikud ja rohepoliitika eesmärgid võimaldavad, võiks põlevkiviõli tootmine jätkuda probleemideta vähemalt 2050. aastani. Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud ning mis tegurid aitasid põlevkiviõli tootmisel Eestis säilida ja areneda Nõukogude okupatsiooniperioodil, maailma ühe suurema naftatoodanguga riigis, tulebki loengus analüüsimisele.
Sellel reedel, 25. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Kalle Kasemaa, kes räägib oma kogemusest tõlkijana. Loengus tuleb juttu raskustest, millega tõlkija on kokku puutunud ilukirjanduslikke ja filosoofilisi tekste eestindades. Tõlkeprobleemidest tuleb juttu keelerühmade kaupa: näiteid on nii indoeuroopa keeltest kui ka semiidi keeltest. Erilist tähelepanu pälvivad raskused, mida tekitab heebrea fraseologismide tõlkimine, aga ka araabia keele ökonoomsuse ning pärsia keele sõnamängude ja luulerikkuse vahendamise probleemid.
Kui Euroopa sümbolismil olid kunstis peamiselt esteetilised eesmärgid, siis vene sümbolismis domineerisid filosoofilised ja müstilised voolud. Vladimir Solovjov, Dmitri Merežkovski ja Aleksander Blok ühendasid müstika historiosoofiaga ja ideega Venemaa erilisest saatusest.
Egüptomaania ehk hullus ja iha kõige Egiptusega seonduva järele on kestnud juba aastatuhandeid. Pärast Napoleoni sõjakäiku Egiptusesse (1798-1801) vallandus võimas egüptomaania laine, mille tulemusi näeme nii kujutvas kunstis, arhitektuuris, disainis kui tarbeesemetes. Uusi tõukeid selle nähtuse püsimisele andsid Rosetta kivi leidmine, mis võimaldas dešifreerida hieroglüüfid, ja enneolematute muististe avastamine Tutankhamoni hauakambrist.
Sel reedel, 20. septembril peab Vabas Akadeemias loengu Mart Loog. Loengu teemaks on alkeemikute ja molekulaarbioloogide mõttelaad igavese elu koodi osas. Molekulaarbioloogia on avaldanud inimesele teadmise elu koodist. Bioinseneeria ja sünteetiline bioloogia on andnud meile meetodid, millega saame seda koodi muuta ja luua uusi organisme või terveid ökosüsteeme. Loengus vaatleme raku pooldumise kui elu koodi hoidva ja muutva protsessi aluseid ja analüüsime raku elutahet. Elu koodi murdmine 20. sajandil täitis iidsete alkeemikute unistuse, ilmutas igavese elu saladuse, aga võis nõuda meilt ka kolm tilka verd ning avada Pandora laeka. Aga milles erineb alkeemikute ja molekulaarbioloogide mõttelaad? Kui mõlemaid ühendas piiritu uudishimu, kas esimesed olid ehk nimme elu koodi detailide osas ettevaatlikud, sest saatan on detailides? Võrdleme raku elutsüklit ja tsivilisatsiooni elutsüklit ning rakendame nende mõistmiseks nii teaduslikku kui alkeemilist meetodit. Esitame raskeid küsimusi: kas võiks ja peaks ja kuidas tohiks inimene kasutada bioinseneeriat ja elu kodeerimise võimekust – meie kõige võimsamat ja saatuslikumat tehnoloogiat - iseenese ja ümbritseva looduse ümberprogrammeerimiseks? Seda olukorras, kui on kaalul inimkonna elu ja surm ning terendab globaalne ökokatastroof.
Itaalia filosoofi Augusto Del Noce sõnul on Teise maailmasõja järgse epohhi kaks revolutsioonilist mootorit olnud stsientism ja seks. "Laiemas plaanis on meil stsientismi näol tegemist osaga utlilitaarsest ratsionalistlikust maailmavaatest, mis on olnud alates valgustusajastust meie de facto religioon. Radikaalne individualism on välja kasvanud just sellest kännust, sest kui transtsendents on olematuks kuulutatud, jääb alles vaid materiaalne siinpoolsus, mida me kasutame oma maiste ihade rahuldamiseks," selgitas Del Noce vaateid Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus «Stsientism ja seks» inglise kirjanik Paul Kingsnorth. Lähemal paaril kuul jõuab raamatupoodidesse loodetavasti Tähenduse teejuhtide kolmanda ja neljanda hooaja intervjuusid koondav kogumik "Stsientism ja seks", millest seekordses loengus ongi plaanis pisut lähemalt rääkida.
Reedel, 23. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Imar Koutchoukali. Seekordse loengu teemaks on poliitika, autoriteet ja legitiimsus islamis läbi selle ajaloo.
Reedel, 16. augustil on Vabal Akadeemial külas Meelis Friedenthal, kes tutvustab meile alkeemia lugu. Alkeemia kui teadus püüab ühendada terviklikuks süsteemiks kõik olemasoleva: elemendid, looduse, inimese, planeedid ja vaimse maailma. Ettekanne annab lühiülevaate selle kultuurinähtuse ajaloost ja uurimisest. Samuti puudutab loeng alkeemiat Eestis, nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval.
Plinius Vanem (23-79 AD) on tuntud nii riigiametniku kui sõjaväeülemana, kuid tänapäeval hinnatakse teda kõige enam ajaloolase ja kirjanikuna. Pliniuse «Looduslugu» koosneb 37 raamatust, mis avavad looduse kõiki tahke astronoomiast kuni mineraloogiana. Neli viimast raamatut, millest ka täpsemalt juttu tuleb, sisaldavad ohtrasti viiteid antiikaja kunstile ning ka materjalidele ja tehnikatele, mida kunstnikud kasutasid.
Norman Cohn oli Briti ajaloolane, kes väitis, et 20. sajandi kahe peamise totalitaarse ideoloogia – kommunismi ja fašismi – juuri tuleb otsida keskaegsete apokalüptiliste sektide seast. Cohni sõnul apelleerisid nii Stalin kui Hitler messianistlike liidritena oma rahvaste sügavale Piiblist ammutatud usule, et pärast ränka võitlust saab ajalugu läbi ning väljavalitud usklikud pärivad paradiisi.
Universumis on selliseid taevakehi, mis kiirgavad elektromagnetilise spektri raadio-, infrapuna-, ultraviolett-, röntgen- ja gammalainetes. Lisaks püüame neutriinokiirgust ja viimasel ajal ka gravitatsioonikiirgust. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas see kõik käib.
Professor Pajusalu selgitab oma ettekandes, kuidas eri aegadel on erinevad keeled jätnud jälje eesti keelde, ning arutleb selle üle, kas eesti keelt saab pidada mitmejuureliseks keeleks.
Majandusanalüütik Peeter Koppel räägib riimidest majandusloos.
Sokrates ja viienda sajandi e.m.a. lõpp on aktuaalsed justkui iga ajastu jaoks: Sokrates oli pea kõigi hilisemate Ateenas tärganud filosoofiakoolide inspiratsiooni allikaks ja viienda sajandi lõpu Ateena ise oli sõjast kurnatud, vaevles demokraatia kriisis ning vaatas otsa uue ja tehnoloogiliselt aina keerukama ajastu tulekule. Kirjasõna ja proosa levis ning kreeka ühiskond liikus suulistest traditsioonist aina kindlamalt kirjasõna rüppe.
1779. aasta võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti (kirjaliku) luule kahele konkureerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744–1803) rahvalaulukogu «Volkslieder» («Rahvalaulud») teine köide, mis sisaldas eesti rahvalaule Herderi töötluses, ning Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814) Rakveres välja antud luulealmanahh «Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779» («Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks»), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme «maakeelde ümber pandud pala». Viimaste lähtetekstideks olid tuntud saksakeelsed laulud. Mõlemad kogumikud ilmusid ajal, kui Baltimaadel oli hoogu võtmas diskussioon «mittesaksa» kirjanduste arenguvõimaluste üle. Loengus selgitab Liina Lukas, millised need olid teoorias ja millised teostusid praktikas.
Keele omadused mõjutavad paljuski ka poeetilise tekstuuri omadusi. Varieeruvus on folkloori olemuslik tunnus, mis mõjutab nii teksti, esituse kui ka folkloori kommunikatiivseid aspekte. Loengus vaatleb Mari Sarv regilaulutekstide sisu- ja vormitunnuste varieeruvust ja piirkondlikke erijooni.
Vandenõuseminaride sari jätkub teemaga «Ajaloo suurim vandenõu». Seekord pole jutt mitte ühest salaühingust, vaid palju laiemast, sajandeid kestnud «salaoperatsioonist», mille ohvriks me kõik oleme langenud. Kõnealune vandenõu tekkis 15. sajandil Itaalias, paljastati 19. sajandi Venemaal, kuid on siiamaani mitte üksnes elujõuline, vaid koguni valitsev.