DiscoverJuhtimiskvaliteet on konkurentsieelis
Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis
Claim Ownership

Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis

Author: author Veiko Valkiainen via channel Delfi Tasku

Subscribed: 104Played: 3,899
Share

Description

Juhtimiskoolitaja ja coach'i Veiko Valkiainen'i podcast “Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis” vastab küsimusele: mida tähendab olla edukas juht?

Podcasti “Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis” algselt seatud küsimuseks, millele vestluste käigus vastuseid otsime, on: mida tähendab olla edukas juht? See võtmeküsimus on kogu juhtimispodcasti läbiv punane niit. Veiko missioon on toetada juhtidel ja meeskondadel saavutada soovitud eesmärke keskendudes tulemuslikkuse kasvatamisele läbi juhi ja tema tiimiliikmete mõtte- ja käitumismustrite muutmise. Podcast on koht, kus lisaks temale jagavad juhtimisteemadel oma mõtteid, teadmisi ja kogemusi Eesti erinevad tegevjuhid, tippsportlased, konsultandid-koolitajad ja teised juhtimisega lähedalt kokku puutuvad inimesed. Kuulake ikka!
184 Episodes
Reverse
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga. Voldemar on minu kunagine õppejõud ja karismaatiline arvamusliider kõikvõimalikel sotsiaalsetel, majanduslikel ja üldse laiemalt ühiskondlikel teemadel. Läbi aegade võib meedias tema arvamusi kohata muuhulgas nii selgeltnägijate, zombide, aktsiaturu kui ka erootika kohta. Pole just tavapärane psühholoogiaprofessor; ja just seetõttu mulle Kolga meeldibki. Tal on alati midagi öelda, mõni lugu rääkida, mingi uus seos luua või alternatiivne vaatenurk asjadele anda. Äge. Seekord siis koroona kontekstis, kuid ikka vanas heas Voldemar Kolgalikus vaimus. “Kui tulla psühholoogiasse, siis meil kõigil on üks suur ja keerukas ülesanne, mille inimene peab lahendama – ühelt poolt tuleb osata elus jääda iseendaks, selleks, kes ma siis päriselt olen, kuid teisalt tuleb samal ajal osata olla ka vastavuses muutuva välismaailma ja ühiskonnaga. See on inimese elu üks suuri dilemmasid. Ja kui me nüüd vaatame oma tänast koroonakriisi olukorda, kus me elame, siis läbiv teema ongi see, et tuleb nö kujundlikult endas üles otsida selgroog (selgroo kujund on pärit V. Kolga artiklist 'An Estonian`s spine' raamatust 'Estonia. A land of human dimensions' /toim). See on meis kuskil sügaval olemas juba lapsepõlvest – selline tugev, stabiilne ja kindlust pakkuv pool – , mis määratleb selle, kes ma inimesena õieti olen. Mulle siin selgroog metafoorina meeldib, sest selgroog oma olemuselt on ka painduv; ta ei ole selline jäik kont. See tähendab, et kui minu maailma lööb sassi nt koroonaviirus, siis ma olen võimeline sellele ka paindlikult reageerima. Ma suudan oma elu uutmoodi sisse seada olukorras, kus ma olen hoopis teistmoodi sunnitud oma igapäeva elu elama ja ei saa enam neid asju teha sellisel moel nagu ma eelnevalt olin harjunud. Kuigi mu elu on nüüd piiratud ja muudetud, eksisteerib minus ka võime paindlikult sellega kohaneda. Me ju ei tahaks olla selgrootud millimallikad. Kõige õudsemad ongi need inimesed, kes on nagu tuulelipud. Ja samamoodi on õudsed inimesed need, kes on nagu mingid graniitkivid, kes ei muutu ega ole valmis kohanema. Edukad on need, kes suudavad samaaegselt laveerida nende kahe olemusliku seisundi vahel. Ma tahaks, et meie kuulajad mõtleks ka selle peale, mis on see nende selgroog, kuidas nemad oma selgroogu kirjeldaks. Mis see on, mis annab elule stabiilsuse ja pidepunkti, võib-olla isegi sügavama mõtte? Samas on sellel selgrool ka omadus, mis lubab muutustega edukalt toime tulla ja pakub vajadusel teatud paindlikkust. Teisisõnu, mis on see stabiilsust tagav kese ja mis on see kohanemiseks vajalik paindlikkus, et toime tulla muutustega selles maailmas? Kõike ei saa ega olegi vaja muuta, mingid asjad jäävad mulle ikka omaseks. Kui see saab endale natuke selgemaks, siis ma usun, et ei olegi enam nii hirmus selles maailmas elada. See annab mingi tugipunki, kindluse ja stabiilsuse, samas võimaluse ka paindlikult muutustega kohaneda.” – Voldemar Kolga Kuulake ikka, elame veel ... PS! Siinkohal aga annan hoiatuse, et minu helitehnikaga ümberkäimise oskamatus koostöös loodusjõududega, nimelt suure tuulega, on kokku andnud üpris kohutava salvestuskvaliteedi. Vahepeal ikka heli ragiseb ja hakib pahasti niiet isegi vestlust on raske jälgida. Vabandan juba ette. Olen ise ka sellest küll natuke löödud, kuid nii on. Seega – hea kuulaja – nii kahju kui ka mul seda öelda ei ole, kui sinu kõrv on tundlik helikvaliteedi suhtes, siis on mõistlik ilmselt mitte kuulata. Samas suurte Volli fännide peale mõeldes, otsustasime siiski vestluse avaldada.
Minu seekordne vestluskaaslane on pere- ja paariterapeut Meelike Saarna. Meelike toimetab iseenda koolitus- ja nõustamisfirmas Parem Elu. Meelike on ka mitmete raamatute autor. Minu soov oli koos temaga arutleda selle üle, kuidas paremini toime tulla praegusele pea peale löödud elukorraldusele omase stressi ja ärevusega. “Igapäevases elus on meil alati parasjagu pinget ja ärevust, kuid enamasti tuleme sellega toime. Kui stressinivoo ei ole liialt kõrge, jagub meil otsustavust, energiat ja rahu, mis toimetulekuks vajalik. Ent kui me räägime tänasest keerulisest olukorrast, kus igapäevasele stressile on lisandunud eriolukorraga kaasnev pinge, siis võib juhtuda, et meie nn stressiämber (stressiämbri kujund on pärit John Crawford'i raamatust 'Anxiety relief' /toim) on juba niigi peaaegu täis. Ja kui nüüd peaks veel midagi ootamatut-ärevust tekitavat juhtuma, siis me ei pruugi enam olukorraga toime tulla – ämber ajab üle, lisaressurss on raskesti kättesaadav või puudub. See võib kaasa tuua emotsionaalselt piiripealse olukorra, kus tingimata on vaja endale appi minna. See on koht, kus on vaja märkamist ja teadlikkust. Eelkõige on vaja peatuda. Tuleb korraks n-ö rongilt maha astuda ja ennast kõrvalt jälgida. Sel moel on võimalik päästa end üleujutusest, mida suured tunded meiega ikka tahavad teha. Peatumine annab võimaluse eneseseireks ja nii ei vaju me liialt sügavale emotsioonide sisse. Lühidalt: ei haletse, ei alistu, ei upu – lihtsalt olen. Teadlikkus iseendast, mis peatudes tekib, annab meile võimaluse ka raskes olukorras jääda vaatlevaks, avatuks, uudishimulikuks ja mis tingimata vajalik – heasoovlikuks iseenda vastu. Ka kerge eneseiroonia on siinkohal küps viis leevendust leida. Kui oleme suutnud päriselt peatuda, olles heas kontaktis enda ja toimuvaga, voolab rahu meisse tagasi ja see annab võimaluse järgnevaid käitumisi valida. Kui me räägime emotsionaalselt kõrgelt laetud olukordadest, siis just peatumine võib anda meile võimaluse parimaks valikuks antud olukorras. On suur vahe, kas reageerime hetketunnete või oma väärtuste põhjal. Oluline on aga mõista, et valida suudame me ainult seisundis, kus me oleme peatunud ja autopiloodi välja lülitanud. Tasub harjutada oskust peatuda ja ennast vaadelda, see aitab teha väärtuspõhiseid ja sügavamatel tõekspidamistel põhinevaid valikuid. See hoiab meid endid ja hoiab meie suhteid.” – Meelike Saarna Kuulake ikka ... PS! Vabandan ka juba ette Skype-i vestluse kvaliteedi pärast, kuid sisu on siinkohal niivõrd palju olulisem kui helikvaliteet.
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on elustiili-disainer Merit Raju. Meriti mõtteist said alguse igasuvine Joogafestival ja Hingele Pai ajakiri, samuti mitmed elust inspireeritud raamatud. Jooga on olnud tema elustiil ja mõtteviis juba kümme aastat, ta on õppinud ka 1,5-aastases hingamisterapeutide programmis ning täiendanud end rasedate jooga ja naerujooga sertifikaadiga. Praegu nimetab ta end pigem elustiili-disaineriks, kombineerides kõiki oma teadmisi. Mõni kuu tagasi ilmus Meriti sulest esseede raamat “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi” ja kohe-kohe jõuab lugejateni tema seitsmes raamat, “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Kuna Merit on ise oma elus paaril korral kriise läbi elanud, siis soovisin temaga põrgatada mõtteid, milliseid erinevaid kohanemis- ja toimetulekumehhanisme saaksime tänases keerukas olukorras kõik ise rakendada. “See oli ca neli aastat tagasi, kui ma töö kaotasin. Taustaks niipalju, et kuigi ma olen juba 13 aastat vabakutselisena toimetanud, siis paaril korral olen ikkagi ka tööle läinud; kui tegemist on olnud nii heade pakkumistega, millest ei saa ära öelda. Kuna aga sel ajal oli see töö minu peamiseks sissetulekuallikaks, lisaks oli mul tol ajal just ka paarisuhe lõppenud ning samuti oli mul kodus väike laps, siis see olukord tekitas minu jaoks päris palju ärevust. Kindlasti oleks mul selles sitatusoonis olnud võimalik oluliselt rohkem muretseda, kui ma ühel hetkel ei oleks jõudnud taipamiseni, et mu meeleseisund on natuke nagu raadio, kus mul on endal võimalik valida, millist kanalit ma parasjagu otsustan kuulata. Kas ma häälestan ennast ärevuse lainele või hoopis loovuse lainele? Mulle meeldis ise mõelda nii, et ma aeg-ajalt otsustasin käia ärevuse lainelt ära puhkamas loovuse lainel. See oli see aeg, kus ma teadlikult valisin loovuse raja, mis aitas mul paika panna, mida ma päriselt oma elus edasi tahan teha. Sellest kriisist kooruski tänaseks juba ilmavalgust näinud ajakiri 'Hingele Pai'.” – Merit Raju Kuulake ikka ... PS! Vabandan ka juba ette Skype-i vestluse kvaliteedi pärast, kuid sisu on siinkohal niivõrd palju olulisem kui helikvaliteet.
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on president Kersti Kaljulaidi kliimanõunik Timo Palo. Tema nime taga võib kohata selliseid tiitleid nagu polaaruurija, seikleja, rändur või ka geograaf, meteoroloog, teadusfotograaf. Kuigi Timo on elus teinud mitmeid hullusi, siis ehk kõige tuntum ja ekstreemsem oli tema 2012. aastal koos Audun Tholfseniga ettevõetud 1620 km pikkune seiklus põhjapooluselt Teravmägedele. Selle retke eest kanti Timo ka Guinnessi rekordite raamatusse. Mind on alati intrigeerinud inimesed, kes ühel või teisel moel on kombanud inimvõimete ja eelkõige iseenda vaimse vastupidavuse piire. Räägime Timoga, kuidas ta on muuhulgas pidanud silmitsi seisma teda küttivate jääkarudega, kukkunud läbi polaarjää ja sealt napilt eluga pääsenud. Need vast ongi need seigad elus, kus sa päriselt kohtud nii elu kui ka iseendaga. “Kui nüüd päris algusesse tagasi minna, siis see eesmärk oli mul kuskil kuklas sündimas juba poisikesepõlves. Talv, lumi, suusad – see on minu kirg olnud algusest peale. Olen talispordiga tegelenud kogu aeg. Sealt kasvas ka loomulik huvi polaaralade vastu. Need tundusid sellised kauged, kättesaamatud, põnevad kohad; hoopis teistmoodi maailm kui meie siinsed madalamad laiuskraadid. Lisaks aitas seda kirge minus kasvatada ka tolleaegne raamatusari 'Maailm ja mõnda', siis tulid ka esimesed tutvused polaarpäevikutega. See kõik kokku jättis minusse kustumatu mulje, mida võiks siis ühe sõnaga nimetada kireks. Ja kõik, mida ma teinud olen ja millest meil siin edaspidi juttu tuleb, taandubki ühele lihtsale sõnale – kirg. Kui sul seda ei ole, siis ei ole võimalik ka eesmärgi nimel tehtav kannatamine, mugavustsoonist välja minek või mis iganes on selle ettevõetud sihi nimel vaja ära teha. See on kõige alus. Teistpidi võiks lausa öelda, et kõik, mida sa teed ilma kireta, on elu raiskamine, tühja jooksmine. Otsi siis midagi, mis sind päriselt paelub. Vaid sel juhul oled sa võimeline minema väga väga kaugele. Norra filosoofil Arne Næssil on väga hea õnne valem: seal on murd, mille lugejas on kirg tõstetud ruutu ja nimetajasse on pandud füüsiliste ja vaimsete kannatuste summa. See tähendab seda, et kui kirg on ruudus, siis see on otsustav ja määrav tegur. Isegi väike kogus kirge on võimeline toime tulema suurte kannatustega. Aga kui sul isegi seda väikest kogust kirge ei ole, siis sõltumata sellest, kui vähesed need kannatused ka ei ole, sa tegelikult ei leia seda õnne, mida sa otsid. Kirg on ikkagi kõige alus.” – Timo Palo Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti Energia juhatuse liige Agnes Roos, kelle vastutada on kliendikogemuse ning äri- ja infotehnoloogia juhtimine. Enne Eesti Energias töötamist oli Agnes üle 20 aasta eri ametikohtadel Swedbankis. Agnesega räägime, mis see juhtimine siis ikkagi sellises praktilises võtmes tähendab, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Minu üks juhtimispõhimõtteid on kindlasti see, et ma olen ise ja ootan ka teistelt avatust ja ausust. Ma ise olen enda kohta ikka öelnud, et ma olen hästi otsekohene inimene. See ei tähenda, et ma oleksin kiuslik inimene või et ma tahan kellelegi ära teha. Pigem ma ütlen välja nii selle, mis mulle meeldib ja on hästi – mida võiks muidugi alati veelgi rohkem teha – kui ka selle, mis päris nii ei ole, sealjuures tehes seda nii konstruktiivselt kui võimalik. Ehk et, kui midagi ei ole hetkel okei, siis ma panen selle lauale ja soovin rääkida, kuidas me saaksime ikkagi paremini. Ja teen ma seda juhina ju ainult sellel eesmärgil, et teisi oma töös toetada, aidata neil õnnestuda. Ja olen tänulik kui samamoodi seda ka minu suhtes tehakse. Niiet ma olen hästi avatud oma arvamustes ja seisukohtades ning ootan ka teistelt samamoodi avatult tagasisidet endale ja oma tegemistele. See eeldab head usalduslikku suhet. Ma usun, et heas mõttes brutaalne ausus ja psühholoogiliselt turvaline või usalduslik õhkkond käivad käsikäes. Sa pead juhina tekitama sellise turvatunde, et inimesed saaksid olla avatud ja ausad rääkimaks ka nendel teemadel, mis tegelikult ei ole nii nagu oodatud. Seda ei ole kindlasti kerge teha. Mina ise usun sellesse, et sa pead suhtuma inimestesse austusega ja väärikalt, suhtuma neisse hoolivalt. Teistest lugupidamine ja austus on minu jaoks väga olulised siinkohal. Samuti aitab avatusele kaasa ka see, et sa juhina ootad lisaks teistelt vastukaja ning oled ise valmis seda tagasisidet vastu võtma ja päriselt kuulma.” – Agnes Roos Kuulake ikka …
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on juhtimispraktik ja –koolitaja Ivar Raav. Ta on juhina töötanud kümmekond aastat nii Swedbankis, Omnivas kui ka If Kindlustuses. Mind ajendas Ivariga rääkima see, et ta on toonud meie juhtimisleksikoni sellise mõiste nagu ‘juhtimise jalajälg’. Juhtimisjälg viitab muutustele, mille juht jätab endaga koostööst meeskonnakaaslastesse ja organisatsiooni tervikuna. Ivariga räägimegi, kuidas juhina teadlikumalt toimetada, et kujundada seda pärandit või nö ‘jälge’, mille juhina jätad endaga koostööst tiimikaaslastesse. “Juhtimise jalajälje metafoori mõte sai alguse minu jaoks ökoloogilise jalajälje mõistest ja kogu kliimatemaatikast ning ma hakkasin neid kahte asja seostama. Nii nagu ökoloogilise jalajälje puhul peaksime endalt küsima, et kuidas jätta endast maha võimalikult väike jalajälg, siis mulle tundus, et juhtidena peaksime üha rohkem endalt hakkama küsima, mis on see minu positiivne juhtimisjalajälg, mille ma tahan endast meeskonda maha jätta? Kõigepealt tuleb endale aru anda, et sa ei ole selle tiimi juht elu lõpuni. Kuigi meil võib olla tähtajatu leping juhi rollis olles, siis elu üldiselt on ikkagi selline, kus sa tead, et varem või hiljem sinu roll muutub. Juhi rolli lõplikkuse teadvustamine esitab ka küsimuse, mida ma siis päriselt soovin sellesse tiimi endast pärandina maha jätta? Mida sa soovid selle aja jooksul korda saata? Milliseks peaks su tiim kasvama või arenema, et sa saaksid südamerahus edasi liikuda? See on hea koht, kust juhina oma soovitud jalajälje teemat lahti hakata arutama. Üks pool jalajäljest on kindlasti saavutused ja äritulemused, kuid tulemustest veelgi olulisem vast on see, millise juhtimiskäekirjaga need tulemused saavutati ning millisteks inimesteks meeskonnaliikmed seeläbi kasvasid.” – Ivar Raav Kuulake ikka ...
Üldiselt ei ole mul kombeks mitu korda ühte ja sama inimest vestlema kutsuda, kuid Kalev Reiljan on lihtsalt nii hea, et tema on nüüd siis teine inimene, kes mul teistkordselt podcastis. Kes ei tea, siis Kalev on pikaaegse rahvusvahelise kogemusega tippjuht. Täna toimetab ta Eesti Gaasi juhatuse liikmena, aga varasemalt töötas ta Rootsis Telia üksuse X tehnoloogiadirektori ja juhina, enne seda Soomes ettevõtte Sonera tehnoloogiadirektorina ning sellele eelnevalt Eestis Elioni (Telia) tehnoloogiadirektorina. Kui esimesel korral rääkisime Kaleviga, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks, siis seekord on tegemist ühe Eesti IT ettevõtte sisemise juhtimiskoolituse raames salvestatud intervjuuga, kus ma püüan Kalevist kätte saada kõik tema senised õppetunnid ja parimad praktikad üks-ühele vestluste läbiviimise kohta. See on tõesti hea materjal. "Et kui küsida, et mille alusel ma 1:1 vestluse edukust hindan, siis ma püüan jälgida seda, et minu vestluskaaslase mentaalne olek, selline emotsionaalne seisund oleks peale vestlust parem kui see oli enne vestlust. Ehk et eesmärk selle vestluse kaudu on tõsta teist inimest kõrgemale, tõsta tema väärtust. Ja see ei ole mitte ainult spetsiifiliselt 1:1 juhtimisvestluse eesmärk, vaid see on minu jaoks igasuguse inimliku vestluse osa. Kui ma räägin oma kalli kaasaga, siis ma soovin teda tõsta, kui ma räägin oma sõprade või teiste kolleegidega, siis ma soovin neid samuti tõsta kõrgemale – selline inimlik mindset on hästi oluline minu jaoks, mis peaks iga vestlusega kaasas käima. Ja tööalases kontekstis on selline võitva tiimi motiiv minu jaoks hästi oluline. Ma kogu aeg otsin neid võite, mida me oleme saavutanud. See võib olla individuaalne võit, see võib olla seotud positiivse tagasisidega sellele konkreetsele tiimiliikmele või siis puudutada laiemalt tiimi mingeid edusamme. Ma püüan neid positiivseid nüansse ka vestluses kindlasti välja tuua, neid vestluse sisse pikkida. Näiteks, et me tõime selle võidu koju, tegime selle tulemuse ära või et meil läheb selle projektiga väga hästi ning kokkuvõttes on meil ikka väga kõva tiim. Isegi väga raskes olukorras, kui võib-olla asjad lähevad halvasti, püüan ma ikkagi otsida neid väikseid võite, mida me oleme kõigele vaatamata saavutanud ja mille üle me võiksime heameelt tunda. Nende esiletoomine on oluline just selleks, et hoida tiimi sellist head võitlusvaimu kõrgel. Kui ma juhina ei suuda oma tiimile seda tunnet süstida, et me oleme võitev tiim, siis ma ei ole juhina oma tööd hästi teinud; vähemalt mina ise näen ja hindan seda nii." – Kalev Reiljan Kuulake kindlasti …
Minu seekordseteks vestluskaaslasteks on Eesti esimese persoonibrändingu raamatu “Bränd nimega Sina. 100 praktilist sammu oma persoonibrändi loomiseks ja arendamiseks” autorid Olesija Saue ja Evelin Org. Kuna mulle meeldib ka mõtteviis, et üksteisega teevad äri eelkõige isiksused, mitte ettevõtted, siis pean persoonibrändi teemat juhtimise kontekstis väga oluliseks. Vestluse käigus püüamegi lahti mõtestada persoonibrändi kontseptsiooni, arutame isikubrändi vajalikkuse üle ning anname esmased soovitused oma persoonibrändi teadlikumaks kujundamiseks. “Üldiselt inimesed mõtlevad, et nad ongi sellised nagu nad on ning nad tahavadki olla ja suhelda teiste inimestega sellistena nagu nad päriselt on. Kuid probleem seisneb selles, et paljud meist tegelikult ei teagi, kes nad on. Reeglina me ei ole sellele teadlikult pidanud liiga palju mõtlema ning seetõttu me ei oska seda ka sõnastada selliselt, et see kõnetaks nii meid endid kui ka teisi. Kui me räägime konkreetselt ettevõtete tegevjuhtidest, siis persoonibrändinguga tegelemine annab tippjuhile võimaluse võimendada oma äritegevust. Ja siinkohal on ülioluline aru saada, mis on see miski, mis mind teistest eristab ning kuidas see kõnetaks seda minu õiget sihtrühma just selle õige sõnumiga. Nii nagu on ju loomulik, et iga organisatsioon mõtleb läbi oma väärtuspakkumise klientidele, peaks ka juht mõtlema läbi oma isikliku väärtuspakkumise persoonibrändi näol. Iga juht võiks suuta 15-30 sekundi jooksul ära öelda, et kes ta selline on, millega ta tegeleb ja mis on need väärtused, mille eest ta seisab. Aga eks see on ka kõige raskem osa isikubrändingust – mõelda läbi, kes sa siis tegelikult oled ja mis need sinu tõekspidamised on, mis sinu tegevust juhivad. See tundub võib-olla esmapilgul suhteliselt elementaarne, kuid kui sa siis ühel hetkel hakkad päriselt neid küsimusi endalt küsima, siis saad aru, et need vastused ei tule nii lihtsalt. Küsimus tegelikult taandub sellele, kus on sinu kirg ning mis paneb sul silmad särama? Mis on see missioon või kutsumus, mida sa siia maailma oled täitma loodud? Need on need küsimused, millele peakski vastused leidma. Persoonibrändi kontekstis üks paremaid küsimusi, mida iseendalt küsida, on: mida ma juhina sooviksin, et inimesed minust räägiksid, kui ma olen ruumist lahkunud?” – Olesija Saue ja Evelin Org Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on uskumatult hea enese- ja elutunnetusega kirjastuse Pilgrim omanik Tiina Ristimets. Räägime Tiinaga tema teekonnast ja olemisest loovettevõtjana. Mind kõnetas väga, kuidas Tiina on suutnud leida tasakaalu nii suhtes iseendaga, eneseteostuses kirjastuse näol kui ka oma elu kutses raamatute kaudu oluliste väärtuste jagamisel ühiskonnaga. “Mul on tõesti olnud õnn ja privileeg tegeleda nende asjadega, mis sobivad minu hobidega, mis sobivad minu isiksusega, minu hingega, minu olemusega. Mul on see teekond rullunud lahti üsa loomulikult. Kui ma sain kolmekümneseks, siis mulle tundus, et ma tahaksin tegeleda millegagi, milles oleks vast natuke rohkem sisu, ja kujundada väärtusi, mis inimestele korda lähevad. Ma olen loovettevõtja, kes teeb täpselt selliseid asju nagu ta õigeks peab, sellises mahus nagu ta õigeks peab ja toimetan selliste teemadega nagu ta õigeks peab. See on olnud tohutult mõnus ja äge teekond, mis sobib imehästi minuga. Ma tunnen, et see on mingi sügavam tähenduslik ja olemuslik kutse. Kui üldse mõelda selle sõnapaari peale ‘elu kutse’, siis sellel on nii mitmetahuline tähendus, kus inimene teeb midagi, mis on temaga nii läbi põimunud ja loomulik. Kui sellel teel niimoodi käia, siis sul ei teki kordagi sellist mõtet, et sa käid tööl, aga ometigi lood sa väga olulisi maailmu, oled väga oluliseks inspiratsiooniks või eeskujuks teistele. Ja selle taga on just see, et sa järgid oma südame kutset, oma olemust, oma väärtusi ja jagad seda siis ka maailmale õiglasel viisil. Minu jaoks on oluline anda endale piisavalt vaba aega ja vaba ruumi, tehes neid asju, mis mulle sobivad ja suheldes nende inimestega, kes minuga sobivad. Ainult sellelt pinnalt saavad tekkida need ideed, mida ma siis koos kaaslastega pean oluliseks ellu viia. Selles on tasakaal, loovus, vabadus. Mulle tundub, et selles kontekstis on inimese kõige tähtsam ülesanne elus õppida ennast tundma põhjalikult, aktsepteerida oma võlusid ja valusid, sealjuures iseennast hästi koheldes. Minu tee on olnud seotud sellega, et ma olen hoidnud ennast vabana, et sõna ’pean’ on muutunud ‘ma tahan’ vormi. Ja ma olen veendunud, et päriselt edukas saad sa olla ainult siis, kui sa teed seda, mis sulle päriselt väga meeldib. Ma siiralt usun seda, olenemata valdkonnast, millega tegu on. Kui see tegevus ikka paneb sul silma särama ja hinge helisema, siis on suur tõenäosus, et sa päriselt oled ka edukas.” – Tiina Ristimets Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on 21 aastat rahvusvahelises audiitor ja konsultatsioonifirmas PricewaterhouseCoopers tippjuhina töötanud Urmas Kaarlep. Täna toimetab Urmas EBSis õppejõuna. Samuti on ta paari ettevõtte nõukogu auditikomitee liige (Tallinna Sadam, Nasdaq CSD). Lisaks on Urmas diplomeeritud executive coach ja tänapäevase juhtimise nõustaja. Põrgatasime Urmasega mõtteid juhtimisest ja juhiks olemisest. “Juhtidena oleks hea, kui me saaksime aru sellest, et me usume erinevaid asju, me näeme seda maailma erinevalt – kui mitte isegi öelda piiratult. Ehk osa sellest, mismoodi me maailma näeme, võib olla illusioon. Mis tähendab seda, et iga päeva tuleks avatud silmadega otsida, milline osa minu reaalsusest siis on illusoorne. Näiteks siia juurde seda olukorda illustreerimaks oleks ehk see, et kui 2-aastasele lapsele näidata palli, mis on ühelt poolt punane ja teiselt poolt roheline ning seejärel asetada see pall lapse ja täiskasvanu vahele ja küsida, mis värvi pall on lapse poole pealt, siis laps vastab, et pall on punane. Kui nüüd küsida, et mis värvi on pall täiskasvanu poole pealt, siis laps vastab ikka, et pall on punane. Lapse maailm on sellel hetkel piiratud ja ta ei ’näe’ veel seda rohelist poolt. Loomulikult mõni aeg hiljem suudab ta näha seda rohelist poolt ka. Niisamuti tuli mõni aeg tagasi minu poole üks tudeng, kes uuris, et kuidas teha juhtkonnale selgeks, et inimeste tunded, emotsioonid ja töö mõtestatus on ka olulised? Minu vastus oli, et see on väga raske. Kui juhtkond on ise selles arengufaasis, kus ta näebki, et pall on ainult punane, siis isegi öeldes neile, et pall on tegelikult teiselt pool roheline, ei pruugi juhtkond seda osata näha. Minu soov on, et me juhtidena aeg-ajalt ikkagi küsiksime endalt, et kas pall on üleni punane? Aga äkki on pall teiselt poolt ikkagi roheline? Ettevõtted, kes on läinud seda teed, et nad on hakanud üha rohkem usaldama oma töötajaid, pakkuma neile suuremat autonoomiat oma töö teostamisel, hakanud aktsepteerima töötajate inimlikku poolt ning nende tundeid ja emotsioone, on saavutanud väga unikaalseid tulemusi.” – Urmas Kaarlep Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sotsiaalkindlustusameti (SKA) juht Egon Veermäe. Kui viimased kolm ja pool aastat on Egon juhtinud SKAd, siis enne seda töötas Egon viisteist aastat maksu- ja tolliametis. Egoniga räägime, milline on olnud tema arenguteekond juhina ning millised on need põhimõtted ja tõekspidamised, mis on tema tänase juhtimiskäekirja aluseks. “Olen ise õppinud mõnelt inimeselt oskust näha kõiges pigem seda positiivset ja selle peale oma tegevus üles ehitada. See on jube tähtis. Aga mis tegelikult juhtide laual kogu aeg on? See mure, see mure, see mure. Ja et sa sellises situatsioonis ei kaota optimismi ja positiivsust – see on oluline. Ma ennast taban aina rohkem sellelt mõttelt. Hästi oluline, ja ka intellektuaalselt väljakutsuv, on just see, kuidas püüda oma organisatsioon üles ehitada positiivse peale. Mõni on siin maininud, et see on selline pehmete väärtustega töö; mina nii ei arva. Minu jaoks on need nö tugevad väärtused ja see on just tugevustega töö. Ma usun, et see määrab olemuslikult hästi palju, kui sa püüad mõelda eelkõige nö positiivses programmis. Jällegi, see ei tähenda muidugi seda, et sul ei ole adekvaatset pilti sellest, kui midagi päriselt ei toimi; ikka on negatiivseid momente. Kuid kuidas hoida vaatamata sellele oma peafookus pigem positiivsel ja ehitada oma toimimisviis sellele üles – vot see on äge väljakutse. See häälestab organisatsiooni õigesse võtmesse. Kui ikkagi inimesed tulevad rõõmuga tööle ja tahavad mõnuga panustada organisatsiooni edusse, siis see on hindamatu väärtus.” – Egon Veermäe Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, teadveloleku ja heasoovlikkuse praktikate õpetaja Anni Kuusik. Igapäevaselt praktiseerib Anni kognitiivset käitumisteraapiat, skeemiteraapiat ja mindfulness ehk teadveloleku ning kaastunde praktikaid. Eraldi väärib mainimist, et ta on läbinud “Mindfulness in Workplace” õppeprogrammi Oxfordi Ülikooli Mindfulness Keskuses ning viib läbi ka vastavaid töötubasid meeskondadele ja juhtidele organisatsioonides. Ma tahtsin Annilt uurida, mida on meil õppida teadveloleku praktikatest, et toime tulla tavaelu ärevuse ja stressiga, kõikvõimalike häirivate ja segavate mõtetega ning ebamugavate emotsioonidega. Tahtsin paremini mõista, kuidas töötab meie meel, mis paneb meid kannatama ja kuidas olla õnnelikum sõltumata sellest, mis meie ümber juhtub. “Raamatu ‘Meele aeg’ autorid Michael Chaskalson ja Megan Reitz ütlevad uuringutele põhinedes, et on kolm olulist aspekti, mida teadveloleku praktikad aitavad arendada. Kõigepealt kasvab uudishimu ja võime olla teadlikult uudishimulikum iga oma kogemuse suhtes. Ühelt poolt on see selline sisemine avatuse ja eelarvamustevaba seisund, kuid teisalt on see seotud ka konkreetsete tegevustega: olen vastuvõtlikum, küsin rohekm küsimusi ja kuulan aktiivselt. Teine aspekt kõlab paremini inglise keeles kui eeesti keeles – 'allowing', eesti keelde võiks selle tõlkida kui 'lubamine', mille sisu on see, et ma suudan aktsepteerida olukordi nii nagu nad parasjagu päriselt elus on. See tähendab, et ma vähendan oma võimalikku sisemist vastupanu tegelikkusele ning luban endal tunnistada, et asjalood on nüüd nii ega hakka vaidlema reaalsusega või moonutama tegelikkust. Vastandina võitlemisele, eitamisele ja vastupanule kuulub kõige selle juurde ka soojus, hoolivus ja heasoovlikus kõige olemasoleva suhtes, sest just selline suhtumine rahustab meie närvisüsteemi. Ja kolmas aspekt on siis võime olla rohkem teadlik sellest, mida ma kogen. See on võimekus vaadelda oma olemasolevat kogemust kõrvalseisja pilgu läbi või nö piltlikult öeldes rõdult. Ma vaatlen oma kogemust samal ajal kui ma seda ise kogen. Meil on võime teadvustada, et mul on parasjagu praegu need mõtted kohal, mul on need tunded kohal ja minu keha reageerib sellele kõigele hetkel just nii. Siin on nüüd vaja selgelt tunnetada, et millal ma nö vajun selle kogemuse sisse ja olen seal sellega kokku sulandunud ning millal ma olen hetkedes, kus ma nö eemaldun oma mõtetest ja mul tekib selline rõdult vaatamise perspektiiv. Kui me lõviosa elust toimetame hajevil meelega, siis see kõrvaltvaataja positsioon annab võimaluse meile endas rohkem selgust luua ja teadlikult rohkem rahu rahutusse tuua.” – Anni Kuusik Kuulake ikka …
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Warwicki Ülikooli professor Anu Realo, kes kuulus aastaid maailma ühe protsendi tsiteeritumate psühholoogiateadlaste hulka. Anu on olnud pikka aega seotud Tartu Ülikooli psühholoogia osakonnaga, sellest viimased viis aastat isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professorina. Nüüd aga toimetab ta Warwicki ülikoolis Suurbritannias. 2019. aastast on Anu ka Eesti Teaduste Akadeemia liige. Tema teadustöö pagas on aukartustäratav: ta on avaldanud üle 150 teadustöö rahvusvahelistes ajakirjades ning kogumikes ja toimetanud koos kolleegidega mitu eestikeelset raamatut. Märkimisväärne on fakt, et 2016. aastal pälvis ta Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Anu peamised uurimisteemad on isiksuse seadumused, emotsioonid, väärtused, sotsiaalne kapital ja subjektiivne heaolu. Mina tahtsin ühelt poolt Anuga vestelda väärtustest ja kultuurist laiemalt ning kuidas see kõik juhtimiskvaliteediga seostub. Teisalt tahtsin ka puudutada isiksuse temaatika, viit peamist isiksuse seadumust – neurootilisust, ekstravertsust, avatust, sotsiaalsust ja meelekindlust –, et mõista paremini, kuidas võiksid need juhi edukust mõjutada. Tõesti oli põnev. “Sageli tuleb juhi rolli täita ka inimestel, kes oma isiksuse omaduste poolest sellesse rolli nii hästi ei sobitu. Isegi, kui me suudaks defineerida ideaalse juhi isiksuse profiili – millele ei ole ühest vastust –, siis paratamatult nö satub juhi rolli ka inimesi, kellel kõik isiksuslikud omadused juhitöö edukust ei toeta. Seetõttu tuleks juhil aru saada, kes ma olen – millised on minu tugevused ja millised mu nõrkused. Ja võtta see vastutus, et minust sõltub mitte ainult minu enda vaid ka kõikide selles organisatsioonis töötavate inimeste heaolu. Et oluline ei ole ainult see majanduslik tulem, või mis iganes viisil siis selle organisatsiooni edukust mõõdetakse, vaid et sa juhina vastutad nende inimeste heaolu eest, kes sinu heaks igapäevaselt töötavad. Ma tahaks, et juhid saaksid aru selle vastutuse tõsidusest, selle sõna kõige paremas tähenduses. See, kuidas juhid käituvad, milliseid väärtusi nad oma tegevuses järgivad ja kuidas nad seda organisatsiooni juhivad – sellel kõigel on kohutavalt suur mõju sealsete töötajate laiemale heaolule. Olenemata sellest, millised on konkreetse juhi isiksuslikud seadumused, sest nendega me kõik sünnime ja neid bioloogilisi tendentse märkimisväärselt muuta ei saa, peaks iga juht ikkagi aru saama, et tema vastutab lisaks ettevõtte tulemustele ka oma töötajate heaolu eest. See tähendab, et kui sa juba liidriks oled saanud, siis tuleb võtta ka vastutus iseenda pideva arengu eest juhina. See nõuab ausat enesereflektsiooni, sisekaemust, sisevaatlust, et arendada endas just neid omadusi, kus see naturaalne pool ei ole võib-olla nii tugev ja mahendada neid omadusi, mis looduse poolt on ehk saanud liiga palju peale keeratud.” – Anu Realo Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Kristjan Rotenberg, mees, kes kogu oma karjääri tootmis- ja tööstusvaldkonnas juhtimiskvaliteedi eest hea seisnud. Veel kuni pool aastat tagasi toimetas Kristjan Harju Elekter Elektrotehnika tehasejuhi ametikohal, nüüd aga jätkab koolitaja-konsultandi rollis keskendudes teiste ettevõtete ja juhtide toetamisele. Tema võtmeteemadeks on ühelt poolt tootmisprotsesside arendamine ja timmimine ning teisalt enesejuhtimine, sh ka vaimse vastupidavuse temaatika. Sellest viimasest ka meil podcastis peamiselt juttu tuleb. Peale mitut aastat enesejuhtimise tehnikate avastamist, õppimist ja järjepidevat praktiseerimist on Kristjan teinud läbi päris märkimisväärse muutuse. Usun, et see vestlus on heaks enesereflektsiooni allikaks meile kõigile aidates kaasa uue aasta paremaks loomisel. “Pean tunnistama, et alguses ma ei saanud aru, miks nii suur osa juhtimistemaatikast käsitleb enesejuhtimist. Juhtimine justkui tähendab ju teiste inimeste mõjutamist, kuid paremaks juhiks kasvamisel tegelesin ma lõviosas hoopis enesekohaste tehnikatega. Selgus saabus minu jaoks sel hetkel, kui ma suutsin oma sõnadega defineerida emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooni. Ja selle sisu seisnes siis selles, et ma saan hakata teisi hästi juhtima alles siis, kui ma oskan kõigepealt ise ennast hästi juhtida. Lähtekoht on see, et ma ei saa juhtida midagi, mida ma ise selgelt ei tea või ei tunneta. Ehk et kõige eeldus on see, et ma saan iseendast inimesena paremini aru ja suudan seeläbi ka oma emotsioone ning mõtteid paremini juhtida. Ma mõistan, mis mind erinevates situatsioonides käivitab või liigutab ning ma suudan selle kõigega adekvaatsemalt toime tulla. Ja kui ma juba iseennast paremini juhin ja suudan mõjutada, siis tõenäoliselt suudan ma ka teistest paremini aru saada ja neid mõjutada; psühholoogilised ja emotsionaalsed protsessid toimivad inimestel ikkagi sarnaselt. Ehk selle mudeli alusel algab heaks juhiks kasvamine sellest, et ma kõigepealt õpin ennast paremini tundma ja juhtima ning alles siis saan ise teiste juhtimises olla väga hea.” – Kristjan Rotenberg Kuulake ikka ...
Aasta lõpus on vast paslik teha asju natuke teistmoodi. Seekordne episood seda on. Kärt Kinnas (Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE tegevjuht)kutsus mind rahvale rääkima sellest, mida tähendab podcastimine. Nii istusimegi koos Kärdiga korraks maha, et tema saaks küsida ja mina oma kolme-aastase podcastide tegemise kogemuse (st ca 170 vestluse) pealt välja tuua need terad, mis ehk inspireeriksid ja aitaksid kellelgi teist ka oma podcast püsti panna. Ma väga julgustan inimesi podcastima, see on super meetod, kuidas mingit endale südamelähedast teemat paremini lahti mõtestada ja sellest hoopis sügavamal tasemel aru saada. “Kui ma kutsun inimesi oma podcasti, siis ei ole harv juhus, kui inimene vastab, et mul ei ole mitte millestki rääkida; inimesed ütlevad, et mul ei ole mitte midagi uut sulle öelda. Ja siis ma püüan neile selgitada, et ma ei tahagi midagi uut, ei peagi midagi uut olema, ma tahan sinu lugu kuulda – kuidas sina said juhiks, mis on sinu kujunemislugu, kuidas sina oled jõudnud oma juhtimiskäekirja ja -stiilini? Ja see ei ole mitte kellegi teise lugu, seda lugu ei ole mitte kellelgi teisel, see on unikaalne. Oluline on mõista, et selles loos ei pea olema mingeid ennenägematuid tarkuseteri või kuldmune, vaid minu soov on sind nii isiksuse kui ka juhina tundma õppida. Ehk et inimesed kardavad, et nad peavad hakkama mingeid tohutuid enneolematuid Nobeli preemia väärilisi ideid välja käima – no ei pea. Ja ma arvan, et podcasti edukuse üks peamisi kriteeriume ei ole mitte väljaöeldud tarkuste hulk, vaid hoopis see, kas see vestlus puudutab kuskil sügavamal tasandil konkreetse vestluskaaslase siiraid, isiklikke ja õpetlikke lugusid tema enda päriselust. Ja uskuge mind, kui sa podcasti vedajana oled päriselt huvitatud sellest käsitletavast teemast ja oma vestluskaaslasest, siis seda on tunda nii vestluse sisu, sügavuse kui ka energia poolest.” – Veiko Valkiainen Kuulake ikka ... PS! Kui teil tekkis suurem huvi podcastimise kohta mõtteid ja kogemusi kuulda, siis soovitan kuulata ka Hakkame Tegutsema podcasti 80 episoodi, kus me koos Indrek Põldveega põrgatame samuti mõtteid podcastimise teemadel: http://hakkametegutsema.ee/podcast/lugu-80/veiko-valkiainen-ja-indrek-poldvee
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on naine ja juht Jana Koppel, kes oli pikaaegne reklaamiagentuuri DDB Eesti juht ja suuromanik. Pärast üle 20-aastast karjääri reklaamiäris, müüs Jana eelmisel aastal DDB osaluse ning sai võimaluse nõukogu liikmena kogeda juhtimist mehitamata sõidukeid tootvas ägedas ettevõttes Milrem Robotics, mis on kanda kinnitanud kaitse- ja päästetööstuses. Istusime Janaga maha ja rääkisime tema karjäärist juhina ning jutt läks sügavuti teemadesse, mis puudutavad suurte ja elumuutvate otsuste tegemist nii töös kui ka elus laiemalt. “Kui ma selle otsuse tegin, et ma tahan oma elus veel muid asju kogeda kui turundus, siis tuleb tunnistada, et see otsus oli hästi hirmutav, sest sa teadlikult keerad selja sellele osale oma elust, mida sa aastakümneid teinud oled ja ka kõige paremini teha oskad. Minu jaoks oli see brutaalne ausus iseenda vastu. See tähendas seinast pistiku välja tõmbamist, egoistlikult ausat peeglisse vaatamist ning tõdemist, et ühtepidi ei ole sul siit enam midagi võtta ja teistpidi ei ole ka enam midagi anda. Mul oli reaalselt vaja korraks aeg maha võtta, sest see elutempo, kus sa 365 päeval 24 tundi lakkamatult oravrattas toimetad, ei olnud tegelikult okei. Ma hakkasin küsima iseendalt – kus sa omadega ise oled ja mida sa edasi tegelikult teha tahad? Ja kui peeglist vaatab vastusena vastu selgus, et ma ei taha enam seda teha, mida ma olen 15 aastat järjest teinud, siis on tark panna ’stop’. Kui sa ikkagi ühel hetkel tunned, et sa selle elutempo juures ei ole enam see inimene, kes sa tegelikult oled, siis tuleb midagi ette võtta. Stop, puhka, rahune. Tunne jälle elust ja värvidest rõõmu. Õpi uuesti raamatuid lugema nii, et sa päriselt ka süvened, mitte ei keera lihtsalt lehte. See on oluline. Otsus oli muidugi hulljulge, kuid täna võin öelda, et need muutused ja ägedad väljakutsed, mis selle otsuse tulemusel minu ellu saabusid, on olnud väga tervitatavad. Ja see kinnitas ka seda, et tegelikult ei ole maailmas ainult ühte kindlat valdkonda, millega ma võin edukalt toimetada; neid on teisigi. Võiks öelda nii, et me näeme ja kogeme oma eluaastate jooksul erinevaid nö puzzle tükke, mida saab hiljem teistes elu kontekstides edukalt pildiks uuesti kokku paigutada.” – Jana Koppel Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on sadu rohkem või vähem ekstreemseid matku korraldanud ja mägesid vallutanud matkajuht, mägironija ja erinevate spordiürituste korraldaja Kunnar Karu. Nii nagu Kunnarit, on mind ka alati paelunud looduslähedus, seikluslikkus ja iseenda proovile panek ning piiride kompamine. Kutsusin Kunnari podcasti, et koos mõtiskleda selle üle, mida meil on juhtimise kontekstis õppida ekstreemsete matkade läbiviimise kogemustest. “Matk kisub enamus inimesi oma mugavustsoonist välja – kodu võeti ära, harjumuspärane elukorraldus on kadunud, isegi internet võeti ära, googeldada enam ei saa ning ma ei tea, kuidas päris hästi uues situatsioonis hakkama saada. Ja kui nüüd peaks veel olud natuke raskemaks muutuma, nt ilm läheb koledaks, siis inimesed tunnevad ennast üpris ebamugavalt ning hakkavad kulutama tohutult aega ja energiat igasuguste hirmudega võitlemiseks. Ma olen ikka ja jälle üllatunud, kuivõrd vähe inimesed on tänapäeval võimelised toime tulema teadmatuse, ebamäärasuse ja sellest tuleneva ebakindlusega. Matk paneb meid olukorda, kus me peame avastama uusi asju, proovima uusi asju, õppima toime tulema uute olukordadega. Me ei saa enam elada sellist elu, kus me jääme kinni harjumuspärasesse mustrisse ega oska enam nautida avastamisrõõmu uutest kogemustest. Elu ongi tegelikult selline, et me ei tea, mis tuleb ja mis saama hakkab. Matkal lihtsalt tuleb see kõik esile ehk suurema kontsentratsiooniga kui igapäevaelus. Nii ongi matkakogemus hea õppetund, kuidas elu sunnib meid usaldama kõigepealt iseennast ja siis ka oma meeskonnaliikmeid ning grupikaaslasi.” – Kunnar Karu Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti üks mõjukamaid suhtekorraldajaid ja valitsussuhete eksperte Ott Lumi. Täna tegutseb Ott partnerina suhtekorraldus- ja valitsussuhete ettevõttes Meta Advisory Group. Lisaks annab ta ka avaliku poliitika loenguid Tallinna Ülikoolis, õppides ise samal ajal ka Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorantuuris. Ta valiti XI Riigikogu koosseisu, kuid lahkus parlamendist, poliitikast ja ka IRL-ist 2009. aastal, suundudes ettevõtlusesse. Päevapoliitikas toimetas ta Res Publica peasekretärina aastatel 2003–2005 ja Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretärina aastatel 2006–2007. Ottiga võtsingi ühendust, kuna mind hakkas paeluma küsimus, kas ja mida oleks erasektori ärijuhtimisel õppida poliitilisest kommunikatsioonist. “Nii nagu Simon Sinek, võime jagada ettevõtted oma kommunikatsiooni tasemete poolest kolme rühma: tavapärane on, et ettevõtted kommunikeerivad hästi seda, mis asi see on, mida nad teevad; siis on ettevõtted, kes kommunikeerivad hästi ka seda, kuidas nad seda kõike teevad; ja kõige väärtuslikumad on aga ettevõtted, kes suudavad kommunikeerida ülihästi, miks nad seda kõike teevad. Kui me nüüd vaatame ettevõtteid, kes suudavad hästi kommunikeerida, mis asja nad ajavad ning milliseid tooteid-teenuseid pakuvad, siis neid ikka on; aga neid ettevõtteid, kes suudavad tekitada inimestega sellist väärtusmaailma tasemel klikki, seda tunnetust, et nad ajavad mingit asja sellepärast, et neil on mingi sügavam usk ja kreedo oma tegevusega seoses, neid ei ole väga palju. Inimesed tahavad uskuda mingit lugu, mingit narratiivi, mis neile kuskil sügaval baasvajaduste tasemel naha alla poeks ja korda läheks – usk on sageli olulisem kui leib! Seda me näeme nii poliitikas kui ka ärimaailmas.” – Ott Lumi Kuulake ikka ...
Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti parim juht 2019 Jaanus Vihand. Tänavu Eesti parimaks juhiks valitud Jaanus oli Coop Eesti juhatuse esimees 2012. aastast ning alates käesoleva aasta augusti keskpaigast töötab ta Apollo Grupi juhatuse esimehena. Lisaks on ta ka Coop Panga nõukogu esimees. Jaanusega räägime, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Minu jaoks on kõige olulisem teamwork. Ma olen korduvalt rääkinud lugu neljast musketärist, keda ühendas deviis 'üks kõigi ja kõik ühe eest' – nii peavad ka tänapäeva meeskonnad õlitatult kokku toimima, et jätkusuutlikult edu saavutada. Teamwork on absoluutselt iga ettevõtte edu aluseks. Kui sul meeskond kokku ei toimi, siis organisatsioon pikaajalist edu ka ei saavuta. Me oleme kuulnud lugusid organisatsioonidest, kus suur osa energiast ja aurust läheb mingite sisemiste õukonnamängude, võitluste ja rivaliteetide peale; ega need organisatsioonid ei saa olla edukad pikas perspektiivis. Sul peab olema hästi kokku toimiv tiim, umbes nii nagu parimad jalgpalli-, korvpalli- või hokimeeskonnad. Kui seal ikkagi mingid lülid ei toimi, siis ei toimi ka kogu meeskond. Võitjameeskonnas peavad inimesed väga hästi üksteist tundma, üksteise nõrkusi ja tugevusi teadma, nad peavad tahtma ja olema võimelised üksteist toetama raskel hetkel, neil peab olema tahe päriselt üksteist kuulata ilma, et nad võtaks iga asja, mis neile öeldakse kriitikana jne. – kõik see kokku annab eduretsepti minu hinnangul.” – Jaanus Vihand Kuulake ikka ...
My guest in this special episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is one of the world’s leading authorities and pioneers on employer branding Brett Minchington. Brett is the world’s most published author in employer branding. He drives thought leadership in employer branding through his writing and has up until now published eight books on the subject. Taking advantage of his broad expertise, Brett has consulted in global and national employer branding projects for various companies to assist them develop their employer brand strategy and roadmap through strategic audits and advisory solutions. He has also advised leading employer brand agencies in strategic consulting in different countries to develop their services in these markets. In 2007 Brett commenced his Employer Branding Global Tour and what started out as a 1 year plan has turned into 12 years travelling around the world delivering workshops/ masterclass / Summits and keynote addresses to 1000's of senior managers in more than 57 cities in 39 countries. This week he visited Tallinn and I had an opportunity to ask a few questions from the guy. “Work is all about people. Everyone is trying to find the right people who would drive their business forward. We want to create a workplace environment where people want to join and contribute to the achievement of organization’s objectives. And we truly want them to have a great experience in doing that as well. They do not see work as a place where they come from 9 to 5 anymore, instead it is tightly integrated into their lifestyles these days. We need to be providing people with environments where they want to come and spend 8 or more hours a day – feeling safe, being inspired and having an opportunity to contribute meaningfully to the society. That is where the basic concept of employer branding comes in. Employee experience is what drives the employer branding. We know that we are building a strong employer brand through the experiences that people are feeling at work daily at various touch points, either by interacting with other team members, senior leadership, etc. For example, think of a first day on a job. They are nervous, they are not quite sure what to expect, and this makes the first day a great opportunity to actually make them super comfortable and make them feel that they made the right choice. And we have to understand that this is not HR or marketing or communications function that has the ownership of this topic, but it is a real business function and the ownership lies at the very top of the organization. Obviously, it involves inputs from various functions within the organization like HR, marketing, communications, IT, but in order to be successful the employer brand has to be driven by senior leadership.” – Brett Minchington Enjoy ...
loading
Comments 
loading
Download from Google Play
Download from App Store