Eestlaste teatriarmastus on fenomenaalne.
Pärast koroonapandeemiat on publiku tagasipöördumine teatrisaalidesse olnud Eestis rõõmustav – mis aga paljudes Euroopa riikides kahjuks nii ei ole. Ühiskondlikud muutused toovad kaasa ka muutusi mõttemustrites, sealhulgas teatrimaastikul.

Kutsun sind kaasa mõtlema:

• Miks sina käid või ei käi teatris?

• Kas sa lähed tihti lihtsalt „kaasa“, kui teised lähevad?

• Miks armastavad eestlased teatrit nii väga?

• Millist teatrikogemust ootame tänapäeval? Kuidas neid kogemusi luuakse ja arendatakse?

• Teatrikogemuse näiteid Soomest, Itaaliast ja Eestist

• Võimestavad ja võimaldavad teenused teatris

• Kas iga lavastus leiab oma publiku?

• Teismelised sihtrühmana – mis neid kõnetab?

Räägime ka teatriteadusest:

• Mis on selle eesmärk ja millised on kokkupuuted teenusedisainiga?

• Kuidas kutsutakse persoonat teatrimaailmas?

• Kuidas mõtleb lavastaja – kellele ta loob?

• Mida andis teenusedisaini õpe lavastajale juurde?

Loominguline elamus kui teenuse tulemus:
Juttu tuleb kliendi teekonnast, vajadusest, persoonast ja teenusekaardist. Räägime ka Simon Sineki “kuldse ringi” mudelist – miks–kuidas–mida –, mis aitab mõtestada nii ettevõtteid kui ka organisatsioone ja lavastusprotsesse: kõik saab alguse küsimusest miks?

Tugineme ka uurimistöödele:

• Hedi-Liis Toome, Anneli Saro ja Oliver Issaki uuring „Eesti teater 20 aasta pärast. Publiku roll teatris“ – loe siit

• Publiku kaasamise käsiraamat – loe siit

• Juhan Kivirähki uuring 10 aastat tagasi

• Värskemad uuringud Draamateatris

• Repertuaariteatri mitmekesistamise võimaluste uurimine, millest sündis ka Kaili lõputöö

Arutame ka:

• Miks on vaja mõttemustrite muutust ja mida see endaga kaasa toob?

• Kuidas mõjutab teatrikülastus kohalike omavalitsuste tulubaasi? Kuidas loob teater väärtust piirkonnas?

• Kui palju peab midagi tegema, et tekiks järjepidevus?

• Mida toob tulevik? Mida soovitavad saatekülalised teatritele ja publikule?

Mis sind sellest kõnetas? Kirjuta mulle: mari @ kliendiuuringud.ee

Saadet teeme ikka selleks, et hakkaksime teise nurga alt mõtlema, et meil oleks rohkem väga häid (teatri)kogemusi, mis vastavad meie ootustele ja toetavad sisulist arengut.