Politsei- ja Piirivalveamet on e-residentidega tegelenud pikalt, aga eelmisel aastal (2024) otsustati minna klientidele lähemale ning dokumentide väljastamist teha välismaal, nendes riikides, kus puudub Eesti saatkond. Saatekülalised on antud teenuse arendajad – Merike Aspe-Kangro ja Anita Preinvalts, kes nüüd oma värsket kogemust jagavadki.

See on lugu süsteemsest teenusearendusest, kus disainmõtlemine, strateegiline partnerlus ja rahvusvaheline mõõde kohtuvad – tulemuseks teenus, mille rahulolu on kõrge.

E-resident on inimene, kes ei ela Eestis, aga kellele Eesti on andnud digitaalse isikutunnistuse, millega ta saab kasutada Eesti e-teenuseid — näiteks asutada ettevõtet, allkirjastada dokumente, hallata äri internetis. Ligipääs Eesti digitaalsele ärikeskkonnale.
Ta saab Eesti ID-kaardi sarnase digitaalse identiteedi, millega saab asutada ettevõtte, teha e-äri, allkirjastada dokumente jpm — ajada äri ilma Eestisse tulemata. E-residentsus ei tähenda kodakondsust ega elamisluba — see on digitaalne tööriist, mitte füüsiline staatus.

Kutsume kaasa mõtlema:

• Mis olid teenuse eksportimise eesmärgid?
• Millist kliendikogemust soovitakse pakkuda riikides, kus Eesti saatkond puudub? Kuidas see mõjutab Eesti mainet?
• Millised on nõuded sellise teenuse puhul?
• Millised on eripärad Brasiilias, Tais, Argentiinas, millega tuleb arvestada?
• Mida on siit teistel oma teenuse arendamisega õppida?

Eesmärk nende saadetega on inspireerida rohkemaks, vaadata enda teenusele ka julgemalt teise nurga alt, õppida üksteiselt. Ja kui sa nüüd küsid, et kuidas ma saan Politsei ja Piirivalveametilt õppida, siis ma usun, et vägagi. Me räägime nimelt teenuse arendamisest, mainekujundamisest, kliendikogemuse loomisest.